Üits vanakõbõkõ mäletab jõulukuul oma lapsepõlve hästi, teeb nigu memm õpetas. Kuna talle oli advendiaig tähtis, seletas oma ulakale pojale, et nüüd tuleb leida aiga enda sisse vaatamiseks. Ja tõesti, jõuluootus on kaunim siis, ku sellest nii aru saab. Memm alati oskas väga ilusalt seletada. Et ku kerkos õpetaja süütab esimese advendiküünla, siis see on kutse: tulge valguse kätte!
Ei siis põlnd elektriküünlaid, nigu siin maal laialt. Mäletan, aastate eest, ku naabrid ehtisid oma räästaalused jõulutuledega, siis temake soovis, et tehku ma nigu nemadki. See ju siinne komme, Jonesi perega tuleb sammu pidada. Kut ühes asjas jäin ma jonnakalt, ku soovite, mu arust põhimõtteliselt sihikindlaks. Et enne jõulukuu tulekut, esimest advendipühapäeva mingile lülitile ei litsu.
See on kõik suures lootuses, just nigu lapsel on jõuluootus suur. Ei me inämp lelusid, magusat oota, tahame, et tulestik on tippen-toppen.
Nii ongi, et musta töö eest hoolitsen mina, puhta, valge eest temake. Turnin redelil, vean traadikesi, asetan elektriküünlaid mitte oma silma, vaid temakese järgi. See on kõik suures lootuses, just nigu lapsel on jõuluootus suur. Ei me inämp lelusid, magusat oota, tahame, et tulestik on tippen-toppen.
Aastad põle mitte ainult koormust kukile toonud aga ka neid traate ku palju. Põõsast põõsasse, nende ühendamine nõuab mitte ainult käe, aga ka elektripikendusi. Parlanksi ka, eriti viimastel aastatel. Põle ka palju puudunud, et oleks ennast ülespoonud nende neetud juhtmetega. (On ka pisike kartus, et ku ma tööd õieti ei tee, poob temake mu ise üles.) Olen mootsama ajaga arvestanud, ostnud sellise imeliku kaadervärgi, mis saab ise aru, ku videvik käes, saadab voolu majast õue. Ei pia igal õhtul ise külma kätte minema stepslit otsima. Mõnest tehnovidinast ikke kasu kah.
Minu kuldset reeglit, et enne jõululaubat ep tohi puud tuppa tuua, inämp kuulda ep võeta.
Kertu seisab keset muru, käed puusal, keerab nii kaela ku keha igas võimalikus ilmakaares. Kohendan käsu peale nõnna, et tabloo teda rahuldab. Teades hästi, et sama ooper lavastub veel järgmistel õhtutel. Kut rahu peab majas olema, eriti enne rahupühade tulekut. Kuna tüli võimalusi veelgi, köögis vaaritades ja siis, siin olen ma ammu alla andnud, kuuse püstitamisega. Minu kuldset reeglit, et enne jõululaubat ep tohi puud tuppa tuua, inämp kuulda ep võeta. Ehtija ju temake, ning ka see nõuab aega.
Ku esimest korda õues jõuluvalguse sära näen, on kogu see trabel seda väärt. Ümisen vaikselt hosianna, Ta tuleb. Esimene küünal põleb. Ja minu silmad saavad seda maist ilu ikke näha. Tänu taevale.
