Vaat oleme jõudnu talve kõige karmimate nädalitesse. Kohalikud nimetavad isegi neid päivi talisurmaks. Kuda muidu tõlkida the dead of winter? Et on kõige paukuvam pakane, vinged tuuled ja lund sajab iga päiv. Seda viimast põle olnu, aga möödunud nädalil olid iilid vahel siuksed, et oleks tõuganud pikali. Pakasetaat näpistas nii, et seda nägu. Kut mõnus kudagi, tuletab meelde, et oled ikke elavate ulgas. Raske aga uskuda, et taliharjani tuleb oodata veel kaks nädalit. Egas küünlakuu ilmad eriti taha kiireste talvest lahti lasta.
Mind patseerimisel ei heiduta palju. Ilmad peavad tõesti sandid olema, et jätaks jalutamata. Hea, et Iirimaal ei ela, seal oleks vist tubane olnu, ku möödund reedel Éowyni nimeline torm materdas smagardisaart. Tuulepuhangud üürgasid 180 kilumeetri tunnise kiirusega üle maa, elektrivõrgus katkestusi ku palju, raadio järgi inämp ku miljon talu, kodu ja ettevõtet olid laubä vooluta.
No mis meil siin häda. Põle kurtmiseks põhjust. Kut ehk siiski saan nati pahur olla, jõuda selle naatriumkloriidi juurde, millest lubasin kirjutada. Aastate eest sattus pihku jube uvitav raamat soola ajaloost. Sain teada kuda sool oli mõnes kohas vääringu eest. Soola perast mindi isegi sõtta, kujutage ette.
Tänavu me suurlinn on seda nii ohtralt kasutanud, eriti siis, ku ilmaennustus lubab lund. Ku kaks lume räitsakat juba lendlevad siis asuvad pisikesed krusad tööle, lausa laotavad lumesulatajat. Jalge all ei krudise mette lumi, vaid sool.
Siin maal on kahte sorti soola. Lauasool, mis toidu mekile juure annab. Ja siis maanteesool, mida ohtralt pillutakse teedele, nii autu ku jalameeste omadele. Tänavu me suurlinn on seda nii ohtralt kasutanud, eriti siis, ku ilmaennustus lubab lund. Ku kaks lume räitsakat juba lendlevad siis asuvad pisikesed krusad tööle, lausa laotavad lumesulatajat. Jalge all ei krudise mette lumi, vaid sool.
Seda eriti ühistranspordis. Bussides on libe selle tõttu. Maa-alusele treppe pidi komberdades piab käsipuust kümne küünega kinni oidma. Soola kõikjal, tald ei kinnitu nigu piaks. Bussivarjundi esine on soolast, mette lumest valge.
Ning see ju määrib nii saapaid ku pükse. Rääkimata mida see keskonnale teeb. Tapab ju muru, ku selle peale jõuab, mida ta meie linna paljudele ojadele ja jõgedele teeb ep tia keegi. Jooksevad need kik ju järve, kust saame me oma kraani-, joogivee. Ülesoolatud toit ei lähe kuidagi alla. Ülesoolatud teed ei sobi samuti, ei tea, miks peab nii. Tänane vist tähtsam, ku omne.
