Sealt edasi – „vihm ajab õied vihmavarju // ja vihmavarjud õide.“ Kas pole nii, eriti tänavu, ku raadiost teatati, et juba enne jüripäiva oli vihma sadand poole rohkem kui keskmise, terve pika ja halli aprillikuu normi.
Õieti, õitele mõeldes, vihm ajab nende juurest tuppa ja mõtlema. Siis võivad ka sõnad õide minna. Mõnd paneb vihm luuletama, päris riime, tõsiseid, aga ka vallatuid. Eks minagi taha neid vorpida, küll mitte krossilikult. Ja nigu temake teab, minu luuletusi ei maksa kuulata, veel vähem lugeda. Sestap ongi minu looming sahtlisse kirjutatud. (Pandeemia aegu jagasin Karlaga oma haikusid kõnõtraadi kaudu. Mu haikud panid ta haigutama.)
Ku tuju vihmakseks läheb, astun tihti riiuli man, haaran sealt köite vahele jõudnud kogusid. Kuna luuletustega ongi just nii, et neid saab, õieti tuleb uuesti üle lugeda. Igal korral toovad tuttavad read uut maiku, hõngu, just samuti ku siis, ku astud õue ja tuttav põõsas on eilsest isegi värskemas ilurüüs. Iga uus päev toob uut mõnu, iga tuttav luuletus toob mitte ainut äratundmisrõõmu, aga uut värvingut elule. Sest miks mudu luuletada, ku tabada neid hetki mis on ja siis ei ole, paigas ja siis kaduvad? Selleks, et sädeleda piiskade poolt toodud uues kuues.
Vihm on jah märg ja tihti külm. Ärge unustage aga, et see ju toob elu. Kasvu ilule, lopsakust viljale ja joogivett kõigile. Ei me veeta ära elada saa.
Vihmast võib mõnele aga saada masenduse väljendus. Mitte põhjust rõõmustamiseks. Artur Alliksaar, luuletaja, kes omal sõnul korjas vihmapiisku kokku, kirjutas sellise lause: „Ei ole vihma rõõmsatele inimestele.“ Vihm on jah märg ja tihti külm. Ärge unustage aga, et see ju toob elu. Kasvu ilule, lopsakust viljale ja joogivett kõigile. Ei me veeta ära elada saa. Saaksime läbi paljuta, aga veeta? Oleme oma loomuses peamiselt vesi, kudas see veri muidu voolaks, pisar sünniks, higipullid otsmikule jõuaks?
Möödund nädal algas globaalse Earth Day-ga, tõlkes meil seda põle, maapäev on ju midagi muud. Kut märkida, hinnata seda tuleb. Koristades ümbrust, valmistades iluks. Mujal meie koledan ilman sajab taevast kurjust ja surma. Olgem rõõmsad, et uriseme vaid vihma toodud ebameeldivuste üle. Suurtest loikudest saame üle astuda või ümber minna, tulvaveed, üleujutused, keldriuputused kik kunagi vaibuvad. Kross teadis, et vihma on tarvis. Seda kinnitab ka Kersti Merilaas – „kevad kingib kauneid hetki“.
