laagri saun (mis oli telk), metsamäng, Rheini laevasõit ja sõit Idar Obersteini, mis oligi kõige toredam. Igast riigist valiti kaks gaidi ja skauti lipuvalvesse mingile aktusele. Kuid kui kohale saabusime, leiti, et lipud puudusid ja lipuvalve jäi ära. Meile anti vabad käed linna peale minna. Ellen ja mina olime Kanada gaidid. Ellenil oli üks perekonnatuttav Kalju, kes oli Ameerika skaut ja minu ristiema poeg Jüri oli Rootsi skaut, mõlemad võtsid oma sõbrad kaasa ja nii me kuuekesi läksime linna peale otsima toredat kohvikut, kus poisid saaks õlut proovida. Selles linnas on üks kirik, mida inimesed raiusid kivikaljusse, aga seda nägime ainult kaugelt. Ei mäleta, millest me rääkisime, aga tean, et õpetati, kuidas õlut tellida saksa keeles ja jutt käis eesti keeles. Nende poistega oleme tänapäevani sõbrad.
Pärast laagrit toimus bussi ringreis Shveitsis, Liechtensteinis, Austrias ja lõpuks sõitsime rongiga Rootsi. Bussis laulsime nii eesti kui inglise keeles. Shveits oli puhas ja kallis, pidime igal pool endale muretsema lõunat, nii tellisime Elleniga ikka hors d'oeuvres (mida me hääldasime horse d uuvres). Ringreisil peatusime kord Berchtesgardenis ja päeval sõitsime Saltzburgi. Innsbrucki ligidal läksime bussi oma lühikeste pükste ja ilusate sandaalidega. Esimene peatus oli suusamäel, kus peeti taliolümpia. Saime sõita mäe otsa ja pidasime augusti alguses lumesõda oma sandaalides. Viinis käisime Austria-Ungari Schönbrunni lossis, mis minu mälu järgi on uhkem kui Versailles. Bussisõit lõppes Frankfurtis, kus kohtusime imekombel Ameerika eesti skautide ja gaididega. Nad peatusid juhuslikult oma viimasel ööl hotellis, otse ületee raudteejaamast, ja meid kutsuti nende juurde lõpupeole, kust saime õigel ajal minema ja jooksime keskööl rongi peale. Taanis sõitis rong laevale ja teised läksid smorgasbordi sööma, aga ma olin nii haige et oksendasin iga natukese aja järel ja lihtsalt lamasin rongi toolis. Stokholmis kohtasin oma ristiema Riidet esimest korda ja isegi ristiisa Harald sõitis kohale Göteborgist. Jüri ja mina käisime õhtusöögil ühes väga uhkes restoranis teiste gaidide ja skautidega. Sain esimest korda süüa Baked Alaskat ja käisin Rootsi kuningalossis, mis oli palju väiksem ja tagasihoidlikum kui Viini loss. Kohtasin esimest korda ka katoliiklast, kes oli eestlane, nimelt Vello Salot, keda aastaid hiljem kohtasin jällegi Torontos.
Sügisel algas Kanada keskkool ja Wexfordi koolis oli pisut üle 1000 õpilase. Mind ei sunnitud enam edasi õppima eesti keskkoolis reede õhtuti, kuid isa nõudis, et enne, kui ma midagi muud teen, pean oma vanaemale Eestisse kirjutama kirja eesti keeles. Kuu aega kirjutasin kirju ja lõpuks vanaema kirjutas isale, et mida sa tüdrukut piinad. Kui ta vanemaks saab, on tal aega küll kodus olla. Ma andsin aga samal ajal alla ja astusin eesti keskkooli. Arvasin, et seal on ikka parem kui lihtsalt kodus olla. Nii et reedeti käisin enne võimlemas, siis otse Eesti Majja ja keskkooli. Mul polnud tihti aega eesti koolitööd teha ja
vahete-vahel Lembitu aitas mind vaheajal seda kohvikus lõpetada, enne kui sisse pidin andma. Mäletan, kuidas ükskord saabusin kooli ja olin ära unustanud, et pidin mingi ettekande kirjutama ja seda klassis esitama. Samal õhtul pidi Leili oma ettekande tegema ja sel ajal, kui tema luges seda ette, kirjutasin mina kui hull. Iga ettekande lõpus oli võimalik
klassikaaslastel küsimusi esitada. Poisid küsisid, et kuidas läheb, kas hakkab lõpu poole saama. Mul oli veel paar minutit vaja. Nii poisid küsisid veel küsimusi, et võimaldada mul seda kirjandit lõpetada ja varsti tuligi vaheaeg. Siis sain natuke seda viimistleda õigete sõnadega, mida mul enne pähe ei tulnud ja järgmise tunni ajal kandsin ette. Minu klassiõed ja vennad olid väga head ja mind ei piinatud küsimustega.
(järgneb)
Mari Ann Tammark
