kuidas Tallinna politseinik Andres kuulis üle piiri hiilinud kommunistidest, kes proovisid korraldada Eestis ülestõusu. Andres oli salaja kuulnud nende kavadest üle võtta telegraafihooneid ja raudteejaama ning teisi asutusi. Andres teatas seepeale siis kiiresti sellest Eesti salaluure osakonnale, kes reageeris kiiresti ja saatis oma üksused neile vastu ning sellepärast detsembrimäss ei õnnestunudki. Aastaid hiljem kuulsin, et hr Ründva oli töötanud Eesti politseis ja sellepärast oskaski ta niisuguseid jutte meile rääkida. Meie keskkooli lõpuklassis oli 28 õpilast, kellest suurem osa on oma lapsi ka toonud Toronto Eesti Täienduskooli ja -keskkooli.
Lisaks koolis käimisele ja klaveritundidele oli minu jaoks kõige tähtsam võimlemine. Kalev-Estienne'i eliitvõimlemise rühm oli endale juba teeninud Kanada ambassadori tiitli ja sellepärast saime reisida ja paljudes kohtades esineda. Nendega sõitsin Montreali EXPOle 1967. a, aga ka Soome ja Rootsi 1974. a, samuti Baltimore'i ja Montreali olümpiamängudele 1976. a. Ehkki olin eestlane, oskasin ma paremini linnas reisida kui tavalised kanadalased, kellest mõned ei osanud isegi allalinna sõita.
Kõige meeldivam sõit oli mul 1974. aastal. Pärast seda, kui teised sõitsid tagasi Kanadasse, sõitsime meie koos Anitaga Soome ja pärast sealset nädal aega kestnud võimlemise treeninglaagrit, sõitsin ma üksinda Eestisse. Eesti reisist ei tohtinud kellelegi Torontos rääkida. See oli täiesti salajane. Muidugi said mõned sellest hiljem teada ja käisid ise ka. Isa ja ema hoiatasid mind, et ma sellest ei räägiks, sest muidu peavad kohalikud eestlased meid punasteks ja me satume põlu alla. Olin muidugi aastate jooksul kuulnud nii ühte kui teist kommunistide kuritegudest ja seetõttu kartsin veidi seda sõitu. Mäletan, kuidas Helsingis istusin üksinda sadama peahoones ja ootasin laeva „Georg Ots” saabumist.
Tund aega enne laevale minekut saabus sinna üks blond daam erkroosas kostüümis koos taksojuhiga ja mitme kohvriga ja arutles kassaametnikuga saksa keeles laeva piletite ja väljumisaegade üle ning hakkas siis laeva oodates edasi-tagasi jalutama. Mõne aja pärast võtsin ennast kokku ja küsisin temalt oma viletsas saksa keeles Tallinna laevas ööbimise suhtes. Ta seletas mulle, et ta oli mitu korda varem selle laevaga Tallinna sõitnud ja et see on võimalik.
Küsisin seepeale temalt: „Vabandage, kas te olete eestlane?” No nii see oligi ja see naine juhatas mind kui oma last ühte kabiini. Naersin omaette, nähtavasti oli mu keskkooli saksa keele tundidest vähemalt nii palju abi, et sain teise eestlasega tuttavaks.
Laevasõidu ajal puhkas see daam oma kabiinis, mina olin üleval ja istusin lauda, kuhu varsti tuli ka paar leedulast Ameerikast. Nemad tellisid meile kõigile õlut ja ajasime juttu. Varsti oligi Tallinn nähtaval. Siis jooksin kiiresti oma kabiinikaaslast äratama ja ennast valmis seadma enne randumist. Mul on siiani meeles, et pärast laeva ankrusse seadmist marssisid laeva sõjaväelased ja kõik läksid järjekorda, et näidata ametnikele oma viisasid ja passe.
Alguses vaatas üks sõdur, et me paberid oleksid valmis, siis uuris järgmine viisat, pilte ja ka mind ning lõi templi passi sisse. Järgmine mees vaatas passi, viisat, mind ja rebis ühe lehe viisa küljest ning tema järel vaatas järgmine mees, et templid oleksid sisse löödud ja ulatas paberid mulle tagasi.
Kui olime sellest läbi astunud, pidime veel kord oma load ette näitama laeva kaptenile enne, kui saime treppidele ja seejärel juba maale astuda.
Mind valdas imelik tunne, kui olin lõpuks jõudnud Eestisse. Kohvriga pidin veel tolliametisse minema, kus täitsin ankeedi ja kus vaadati uuesti mu paberid ja kohver läbi. Ankeedil olid sellised küsimused, et kas ma toon Eesti NSV-sse piibleid, padruneid, püsse või ravimeid; samuti, kui palju raha mul oli kaasas ja millises kursis. Kõige keerulisem oli aga see, et mul oli kaasas Taani ja Rootsi kroone, Soome markasid ning Kanada ja USA dollareid. Lugesin hoolega kõik selle raha üle ja panin täpselt kõik sendi pealt kirja. Tolliametnik vaatas üle ja saatis mind ukse poole, kus mulle olid vastu tulnud onu ja tädi ning nende pered – oma inimesed. Kuigi meie polnud kunagi kohtunud, kallistasime ja onu Uno juhatas meid autodesse, et viia meid oma koju.
(järgneb)
Mari Ann Tammark