Ellen Leivatil, kes 1944. aastal Eestist lahkudes oli vaid kolmeaastane, ei ole nn suure põgenemise teekonnast isiklikke mälestusi. Ka oma vanematelt ei kuulnud ta selle kohta palju, sest need mälestused olid jagamiseks liiga valusad. Elleni mõlemad vanemad hukkusid 1969. a autoõnnetuses, nii pidi Ellen oma Eestist lahkumise lugu taastama paadikaaslase abiga.
Esimesed teadlikud mälestused pärinevad Ellenil Rootsist ja on seotud väiksema õe eest hoolitsemisega.
Põgenemisteekonnast räägib Ellen järgmist: ,,Haapsalu lähedal saime ühe kohaliku kaluri käest väikese kalapaadi. Lahkusime 28. septembril Puise rannast. Muidugi ei läinud sõiduga kõik libedasti. Paat oli väga väike ja meri oli väga tormine. Poole paadi peale oli tõmmatud present, mille alla naised ja lapsed pugesid kaitseks tormise sügismere ja ilma eest. Viiendal päeval jäi meri vaikseks, bensiin lõppes otsa ja hakati aerutama. Ka söök ja jook lõppesid otsa. Prooviti merevett suhkruga segada, aga see oli siiski joomiseks kõlbmatu. Lõpuks märgati silmapiiril ühte laeva. Kui selgus, et tegemist oli Rootsi sõjalaevaga, pandi voodilina põlema, et märku anda, et vajame abi. Söögi ja joogi puuduse tõttu olime kõik nõrkenud ja madrused pidid meid laevale aitama.“
Kanadasse jõudis Elleni pere 1951. aastal. Lapsed läksid kohe ka kooli. ,,Muidugi ei osanud me ühtegi sõna inglise keelt. Ja mis veel hullem, me ei olnud harjunud niisuguse liiklusega. Ükskord, kui ma käisin emaga poes ja me hakkasime üle tänava minema, ma ei näinud, et auto tuleb ja jäingi alla – sain vigastada. Nii et see on mu üks esimesi mälestusi Kanadast,“ jutustas Ellen raadiosaates.
Eestluse säilitamise teel mängis Ellenil olulist rolli abikaasa, jaanuaris lahkunud Laas Leivat, kes oli pikka aega Eesti Vabariigi aupeakonsuli ametis Torontos.
Ellen oli mitmel aastal ka heategevuslike AKEN (Akadeemilised Kanada Eesti Naised) hiigelbasaaride korraldamise eestvedajaks. Basaaride tulu, mida aastate jooksul oli üle miljoni Kanada dollari, suunati nii Eesti kui Kanada-Eesti organisatsioonide toetuseks. ,,Need olid tõesti väga edukad üritused ja kestsid 30 aastat. Meil endal oli selline tunne, et kõik töötasid ühes suunas ja Eesti heaks,“ ütles Ellen.
Elleni tütar Maaja Uukkivi sündis Torontos 1974. a. Maaja lapsepõlv oli tänu vanematele väga eestimeelne ning eestlus on tema identiteedis tähtsal kohal.
,,Ma pean ennast Kanada eestlaseks. Ma olen siin eluaeg elanud, aga identiteedi poolest on eestlus Kanadast ees ja see on tänu minu vanematele. Meil ei olnud kodus valikut. Rääkisime alati eesti keeles omavahel. Tänapäeval tihtipeale inimesed vaatavad mu nime ja küsivad, et mis maalt te olete või mis nimi see selline on? Kui vastan, et Eesti nimi, siis tuleb ruttu reaktsioon – oo, ma tunnen ühte eestlast. See on väga tavaline vastus – igaüks tunneb ühte eestlast,“ muheles Maaja.
,,Mida vanemaks laps saab, seda rohkem inglise keelt vahele tuleb. Raske on eesti keeles rääkida tööpäevast, koolist, argipäeva muredest, sest need kõik toimuvad inglise keeles. Meil lihtsalt ei ole ka seda vajalikku sõnavara.“
(Maaja Uukkivi)
Maaja enda lapsed kasvasid samuti eestikeelses kodus kuni kooliminekuni. Edasi hakkas inglise keel aina rohkem kasutusse tulema. ,,Mida vanemaks laps saab, seda rohkem inglise keelt vahele tuleb. Raske on eesti keeles rääkida tööpäevast, koolist, argipäeva muredest, sest need kõik toimuvad inglise keeles. Meil lihtsalt ei ole ka seda vajalikku sõnavara.“
Maaja juhendab ka Toronto Põhjarada gaidide lipkonna hellakesi, kuhu kuulub umbes 30 last. Rühma tegevused toimuvad nii eesti kui inglise keeles, aga inglise keel on ülekaalus. ,,Lapsi, kes hästi eesti keelt valdavad, on vähe, aga nad ikka peavad ennast eestlasteks – eesti keelt räägib näiteks üks vanem ainult. Mõnel on ainult üks vanavanem, kes valdab ja laps ei ole õppinud, aga tahab ikka meie tegevuse juures olla. Nii et meil on väga palju kordamist – ütlen enne eesti keeles ja siis inglise keeles. Lapsed osalevad meie tegevustes hea meelega, see on ühtekuuluvustunne, kenad inimesed ja laagri armastus, mis neid kokku toob,“ arvas Maaja.
Maaja tütar Eila on sündinud 2008. a Torontos. 16-aastane Eila on nagu emagi seotud gaidide tegevusega. Eesti keelt peab ta enda väikeseks saladuseks. ,,Ma mäletan, et kui ma olin päris väike ja me rääkisime metroos eesti keeles, siis inimesed tulid ja küsisid, et kas räägite prantsuse keeles. Siis ma sain aru, et keegi ei tea seda keelt ja see on minu salakeel,“ rääkis Eila.
Ka Eila enesemääratluses on eestlusel tugev roll. ,,Ma tunnen ennast nagu Kanada eestlane – ma olen terve elu Kanadas elanud, ma pole kunagi Eestis käinud, aga terve mu elu on mu vanemad ja vanavanemad rääkinud, et sina oled eestlane, ära unusta seda!“
