Tamara sündis 28. detsembril 1932 ning oli 1944. a sügisel 11-aastane. Tema ema ja isa töötasid Eesti Vabariigi valitsuse heaks – isa oli olnud ka vene sõjaväkke mobiliseeritud ning sealt lahkunud – seega oli Eestist põgenemine vältimatu. Kui algselt oli laevakapteniga tehtud kokkulepe, et suund võetakse Rootsi, siis sadamasse jõudes selgus, et see kokkulepe enam ei kehti ja valida on Saksamaale sõidu ning mahajäämise vahel. Otsustati minna.
Tamara sõnul oli sadamast lahkumise ootamine üks hirmsamaid hetki põgenemisteekonnal. ,,Ma olin oma vanaemaga laevapõhjas ahju kõrval õlgedel ja seal oli ainult väike avaus, kust välja saada. Kuulsin inimesi omavahel arutamas, et kui nüüd midagi juhtuks ja need õled süttiksid, siis inimesed lihtsalt trambiksid üksteist surnuks…“
Laev, millel Tamara viibis, saigi pommitabamuse, kuid sel õnnestus siiski sadamast lahkuda. Saksamaal viibis Tamara pere seitse kuud, otsides võimalust Rootsi liikuda ja lõpuks see õnnestus. Hiljem hakkasid väljaandmist kartnud Tamara vanemad otsima võimalust liikuda edasi Kanadasse.
Vaatamata abikaasade eri rahvustele oli Tamara suhtluskeeleks oma lastega ikka eesti keel.
Kanadas oli Tamara esimene amet – küll vaid paariks päevaks – õmblusvabrikus. Püsivama töö sai ta Oshawa haiglas, kus aitas patsiente ning tegi röntgenipilte. Torontos sai ta kõigepealt tööle vabrikusse kosmeetikakottide tootmisliinile, sealt edasi tõlketöö peale, sest Tamara inglise keel oli hea ja vabrikus töötavate erinevate rahvuste vahel oli tõlki vaja. Tamara esimene abikaasa oli soomlane, sündisid kolm tütart, teine abikaasa oli Norra päritolu – perre lisandus veel kaks tütart ja poeg. Vaatamata abikaasade eri rahvustele oli Tamara suhtluskeeleks oma lastega ikka eesti keel.
Tamara on tänulik Kanadale, sest see riik pakkus talle kõike, mis vaja. ,,Mu lapsed on siin sündinud ja mu elu on siin, aga ma pean ütlema, et mu hing on rohkem siiski Hiiumaal,“ ütleb Tamara.
Tütar Talvi Maimets sündis 1956. a Torontos. Talvi õppis arstiks, eeskujuks perearstina töötanud norralasest kasuisa.
Esimest korda külastas Talvi Eestit 1968. a, olles 12-aastane. See käik jättis temasse sügava jälje.
Sugulased, kellega kohtuti, elasid kasinates tingimustes ning tähtsamaid jutte räägiti sosinal. ,,Oli aru saada, et nad väga kartsid. Tagantjärele mõeldes, ma olen kindel, et neid kuulati üle enne ja pärast meie tulekut. Sellel reisil ma sain aru, et meie rahval on väga raske.“
Talvi tuli Eestisse tagasi uuesti 1978. a oma pulmareisiks ning on sellest ajast alates regulaarselt kodumaad külastanud.
Talvi sõnul nõuab eesti keele ja kultuuri alalhoidmine pingutust mitte ainult välismaal, vaid ka Eestis. ,,Maailm on väike ja inimestel peab olema üks ühine keel ja läänemaailmas on see praegu inglise keel. Aga et selle kõrval säiliks üks väike rahvuskeel ja -kultuur, on vaja väga konkreetseid otsuseid, missioonitunnet, pingutust ja enesedistsipliini. Ja see ei ole alati lihtne. See on üks pidev, igapäevane otsus.“
Talvi poeg Riho Esko Maimets sündis 1988. a Kanadas ning päris vanaema Tamaralt musikaalsuse. Ta on õppinud heliloomingut Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias ja Toronto Ülikoolis. Riho loomingusse kuulub peamiselt koori- ja kammermuusika ning orkestriteosed. Lisaks töötab ta Muusika- ja teatriakadeemias solfedžo ja muusikateooria lektorina.
Riho on oma elu nüüdseks lõplikult Eestisse sisse seadnud – tema lapsed on samuti Eestis sündinud.
Riho arvates saadab põgenemise trauma ka nooremaid põlvkondi, sest vanematel põlvkondadel polnud võimalust oma traumaga tegeleda ning nõnda kandus see aina edasi. ,,Sa jõuad uude riiki ja pead hakkama saama – keda huvitab sinu trauma, mitte kedagi! See pühiti ilusti vaiba alla ja mina kasvasin üles sellises olukorras, kus sa õpid tegema nägu, et kõik on hästi, aga tegelikult oled kurb. Ja ma arvan, et sellepärast ma olen helilooja ka.“
Riho suhe Kanadaga on ambivalentne – ühest küljest tuttav ja oma, teisest küljest võõristust tekitav. ,,Kanada on koloniaal-Inglismaa järeltulija ja see koloniaalpärand on õudne tegelikult. Kanadas on kahjuks väga vähe seda teadvustamist, mis päriselt toimus ajaloos – keda hävitati, et me saaksime siia oma betooni valada ja oma parkimisplatse ja ostukeskuseid ehitada. Ma leian ka, et Eesti on selles mõttes väga imeline koht, kus põlisrahvas on suutnud riigi luua ja siin oma kultuuri elus hoida. On väga hea tunne, et ma elan omal maal, et mina või minu esivanemad ei pidanud kedagi siit kõrvaldama, et oma elu rajada – see ongi meie põlismaa.“