Võšõvanka päev on rahvusvaheline tähtpäev, mille eesmärk on säilitada Ukraina rahvapärast traditsiooni luua ja kanda etnilisi tikitud rõivaid, mida nimetatakse võšõvankadeks. Seda tähistatakse igal maikuu kolmandal neljapäeval. Võšõvanka päeva idee pakkus 2006. a välja Lesja Voronjuk, toonane Tšernivtsi ülikooli üliõpilane.
Võšõvanka päeva hakati tähistatama 2015. a loosungi all „Anna võšõvanka kaitsjale“. See oli kampaania, mis algatati Ukraina sõdurite võitlusvaimu tõstmiseks Vene-Ukraina sõjas. Püha tähistati ülemaailmses mastaabis, aktsiooniga ühines umbes 50 riiki maailmas. Kui kihnu meeste kampsunit ’troid’ nimetatakse heldivalt ’kihnu kuulikindlaks’, siis on ukraina võšõvanka nende kuulikindel.
Tänavu langes see päev ehk kolmas neljapäev lehekuul 21. maile ning Torontos koguneti taas Jane’i ja Bloori tänavate nurgale, tuntud Kanada-ukrainlaste piirkonnas Bloor West Village’is. Sihiks oli seatud murda kõige suurema võšõvanka jalutuskäigu osavõtjate rekord väljaspool Ukrainat ehk ületada 2000 marssijat. Jõuti arvuni 1904, millega siiski püstitati rekord kui suurima osavõtjate arvuga võšõvanka jalutuskäik väljaspool Ukrainat.
Osalejaid loetleti High Parki saabudes, kuhu nad olid koos lippude lehvides jalutanud Bloori tänavat mööda ning kogunesid luuletaja Lesja Ukrajinka kuju ette sõnavõttudeks ja esinemisteks. Kohal olid munitsipaal- ja provintsivalitsuse piirkondlikud esindajad ning noorte lauluansambel etenduskunstide rühmitusest Kalyna (Kalyna Performing Arts Company).
Larõssa Kossatš-Kvitka (1871-1913), kirjanikunimega Lesja Ukrajinka oli nagu ukrainlaste Lydia Koidula. Ta elas üksvahe Tartus Kastani tänaval, kus antud maja on äramärgitud mälestustahvliga. Tema kuju püstitati 1975. a. sügisel High Pargi ringtee äärde.
Lisaks tuntud Ukrainian Canadian Congressile, millel on allüksused kõikides suuremates linnades, on olemas ka Kanada Võšõvanka Ühing.
Ukrainlastele on ülioluline põõsas nimega kalyna, nagu peegeldub ka esinejaterühma nimetusest. See on punaste marjadega lodjapuu (Viburnum, guelder rose), mis kasvab ka Eestis. Nende puude marjad justkui ripuvad neidudel mitmekordsete punaste pärliridadena kaelas tikitud rahvarõivapluusidel. Pärast üritust olin mina aga endale sihiks võtnud hoopis mõned toomingapõõsad, mida olin märganud High Pargi veerel.
Mul kahjuks ei olnud Eesti lippu võtta, nii et marssisin kaasa vaikses solidaarsuses ja ega teiste riikide toetusena kaasa toodud lippe olnudki v.a. üks ja neid oli palju – valge-puna-valge Valgevene ajaloolisi riigilippe, mis tänapäeval on peamiselt Valgevene demokraatliku opositsiooni sümbol Lukašenka režiimi vastu. ,,Ukrainas kasutavad seda laialdaselt Valgevene vabatahtlikud võitlejad ja diasporaa, kes aitavad Ukrainat sõjas Venemaa vastu.“ (Vikipeedia)
Ma olin vaikne jälgija ja imetleja. Lesja Ukrajinka kuju on mulle tuttav ammusest lapsepõlvest, kuna olen üles kasvanud samuti High Pargi veerel. Tihti olen mõelnud, miks sinna ei ole pandud pärgi või lilli. Nüüd oli ülihea meel näha, kuidas lipud lehvisid ja lapsed laulsid tema ees. Asukoht on kujul imeilus, ümberringi on iidsed tammed, mis sel hetkel olid heleroheliselt hiirekõrvul.
Photo gallery
Fotod: Riina Kindlam
Minu jaoks sügavalt liigutav üllatus saabus viimasel võimalikul hetkel. Nagu öeldud, olid mu sihiks toomingapõõsad pargi Bloori-poolsel veerel, aga enne kui jõudsin nendeni, astus minu ees olev vanem meesterahvas otsejoones kõnniteelt üles samuti nende juurde. Ja mina pidin talle mõistagi järgnema. Sealsamas kõrval oli ka mehe abikaasa. Mõlemal olid seljas võšõvankad ja mehel käes varda otsas suur Ukraina lipp.
Muljetasime üksteisele oma kodumaade toomingatest (Prunus padus, bird cherry, Mayday tree), mille valgetel õiekobaratel siinmaal, erinevalt Euroopast, paraku peaaegu lõhna ei ole. Nad ehmusid veidi lõhna puudumise üle ja rääkisid, et Ukraina kultuuris ja folklooris on selle puu õitel oluline koht, need sümboliseerivad õrnust, noorust ja uuenemislootust – armastust. Mina tutvustasin, et meil on selle armastatud põõsa nimi toomingas ja nemad vastu, et neil lauldakse cheremkha’st. Tegime pilte õitsvate toomingate ees ja nad tänasid mind südamest tulemast ja toetamast nende võitlust. Mul oli raske sõnadesse panna, kui tänulikud me kõik oleme neile, nende vaprale rahvale, kes võitlevad meie, kogu Euroopa ja ülemaailmse vabaduse ja õigluse nimel.
Hiljem avastasin, et ennast vaid eesnimepidi tutvustanud tagasihoidlikud Sergiy ja Tetyana olid tolle päeva ettevõtmiste ainuisikulised rahalised toetajad ning et nende nimel on loendamatu hulk Toronto Ülikooli üliõpilasstipendiume.
Unustamatult südamliku kohtumise kinkis meile ühine armas igatsetud cheremhka, uuenemislootuses, et kurjus puruneks õigluse väel.
