Veelgi, mida mäletan lapsepõlvest, et mardipäev oli alati toredate kommete, pidudega seotud. Ei olnud mingit kurjuse ähvardamist nagu siin maal, ei kõrvitsate lõhkumist ulakate noorukite poolt, ämblikuvõrkude ja tondilinade riputamist puudele. Kui lapsed lootsid mardiande saada, pidid nad laulma, tantsima või muidu hea välja teenima. Mitte tondi moodi ulguma.
Meenuvad lapsepõlvest ühe mardilaulu esimesed read. Umbes nii: anna mardil kommi, mart siis tõstab pommi. Anna mardil saia, mart siis kargab üle aia. Anna mardil raha, mart siis ei tee paha. Ja lapsed alati saia ega kommi ei saanud – hoopis pähklaid või erneid. Palju parem hamblatooriumile. Seljas ka tagurpidi kasukas või muidu end loomaks, linnuks tehes. Näo muutmine toimus tahmaga, mitte Hiinas tehtud kollimaskiga. Ei mingeid koledusi. Kui ähvardatigi pahaga, siis moe pärast, ei tehtud seda kunagi. Mitte nagu siinmaal, kus huligaanitsemine on iga-aastane nähtus.
Mardid palusid tuppa laskmist, mardil küüned külmetasid, varbad valutasid. Selleks, et laulda, tralli, tantsu lüüa. Mardiisa, isasant, oli alati olemas, kes noori korrale kutsus – kui seda vaja oli. Mitte nii, nagu siin, et isa ootab autos maja ees, kui kerjatakse magusat, kottide kaupa.
Eile oli hingedepäev, tuleva reede on õige mardipäev. Küll oleks tore vanu kombeid siin maal taastada noorte hulgas, mitte halloviinitseda, vaid õigeid mardipidusid pidada. Ju mõni vanaema, -isa suudab meenutada kombeid, millel on mineviku õpetused juures. Mitte vaid šokolaadi mekk. Magus oleks seda näha, laulaks ise kaasa, kui oleks seks häält.
VABARNA VOLLI
