Aga Ärman ütles, et vot saab küll. Meie spordimehed ja –naised oli võitmatud ja ulk medalisi sai võidetud. Lippu lehvitasin meie kangete poiste ja tüdrukute auks. Sõjaväljal olid nad viga saand, aga näe, spordiplatsil pole neil viga midagi. Kuulavad kindrali käsku nigu iga korraliku soldati kohus. Kui üteldasse, et ära ilma medalita tagasi tule, siis ei tule kah. Löövad oma aurahad kindraliärra ees laksuga lauda ja ütlevad, et käsk täidetud, tee järgi vai maksa kinni.
Nüid ma sain küll aru. Nisukest õhinat inge ei tuld kui Ärmanil, tema ikke ühe keneratsijooni jagu minust noorem, aga rind läks uhkusest kummi küll. Mõtlesin kadund Jakupsoni keeli, et veel elab Eestis mehi. Ja lisasin omalt poolt manu, et kui on mehi, siis leidub neile ka väärilisi naisi.
Ärman jättis üvasti ja läks koju. Aga ma panin tähele, et enne ukse manu astumist eitis pilgu minu karkudele ja siis teise, jusku kudagi etteeitva, minule. Ma seda poissi tean, ega ta neid pilkusi niisama ei pillu. Midagi ta ikke tahtis ütelda.
Poiss midagi ei küsind ja mina talle ei vasta kah. Aga aru sain küll ja vastan nüid teile selle küsimata jäänd küsimise pääle. Vata mina sõjas viga ei saand, mina teenisin oma kargud välja rahu ajal ja sellepärast mina ühtegi medalit pole saand ega väärigi. See eesti poiss, kes kahe kullaga koju jäks, oli kõva sõudja. Sõudja kasutab mõla, aga minul pole muud kui möla. Selle eest medalisi ei anta. Keski ei viitsi järele teha ega raatsi kinni maksta.
Aga neile, kes medalid võitsid, olen ikke uhke.
