Jah, Krossil on õigus, vihmavarjud õitsevad suurlinnas kõikjal. Paraku aga puudub nende alla pugenutel tavaliselt viisakus. Eriti, mida südalinnale lähemale jõuad, kus trotuaarid kitsad ja inimesi palju. Katsu sa hing pika sammuga mööduda. Eriti, kui üks käsi hoiab parapluiid nigu hernesupisööjad neid nimetavad, teine käsi aga lutitelefonil tõmblemas, tähelepanu muidugi mujal.
Ning oleks need veel väiksed varjendid. Mõnel on selline, et arvad, et see on Mehhiko rannalt virutatud, peesitajate kaitseks mõeldud, aga siin nüüd mõne sabina tõttu taeva poole tõstetud. Ja kui mõnda piiska kartev inime veel lühikest kasvu on, siis peab olema jube ettevaatlik, et ta oma tekstimise keskel suunda muutes sul silma välja ei torka. Mulle juhtus selline olukord päris mitmel korral, kui tohtri kabinetist väljusin, metroo poole kõndisin.
Ma ei ole selline mühakas, et ma loodusega ei arvestaks ega pane pahaks neid, kes pole, nagu Kross kinnitas, aru saanud, et vihm on tore. Mäletan, mitme hea aasta eest olin suvel patseeringul päris kaugel kodunt. Äkki läks taevas mustaks ja ilmataat avas luugid. Polnud seda oodanud, sain üdini märjaks, santalettid lirtsusid, aga teate – mõnus oli. Nojah, soe äiksevihm koos värskendava osooniga, mida sa ikke kurdad? Kodus ju rätikud olemas, kuivad riided. Nii liikusin lombist lombini naeratusega.
Aga vat need torontoonlased ei tunne nii kõnnitee kombeid, kui seda, et naudingut saab isegi märjast peast. Ja pärast vihma tuleb ju tihti vikerkaar taevan. Ah jah, need vikerkaarelased on ka sellegi sõna reostanud. Loodan vaid, et vihmavarjurahvas tuleb mõistusele. Õpiks kõnniteeviisakust ja mõnda pilvekingitust nii ei kardaks, nagu ta oleks põrgutuli.
Vabarna Volli
