Kõrvad oli kohe kikkis. Tähelepanu samuti selline. Ets laveeris, nii nagu ainult siin sündinud oskavad, vaatas lutitelefoni ekraani ja siis lõpuks mu karmi pilgu survel ütles, et paraku vaid skelett. Mitte sinivaal ise. Maailma suurim imetaja oli õnnetu lõpu leidnud Kanada idarannikul, muuseumi rahvas leidis vajalikuks teda siia tuua ja taastada luustik, et meie saaks aru, kes elab ja kus.
Tuli meelde, et kunagi oli ka siin linnas poiss-kuningas Tutanhamon külas, õigemini ta muumia. Teisisõnu, surnukultus on ikka olemas ja muuseumi kultuuris vist isegi keskne. No eks siis pidin Etsiga kaema minema.
Kaetud sai, aga ma'p saand aru, miks see kadunud hiiglane on nii tähtis. Kohalolev kuraator – sellist töökohta vist eestlane küll nimeliselt ei sooviks – seletas pikalt ja laialt, et meie ookeanid on nii mürgitatud, et ime on, et seal ikka elu pulbitseb. Ja otsa, et jaapanlased murravad kõiksugu kokkuleppeid, mis vaalaskalu peaks kaitsma. Et muuseumis olev luustik on selleks seal, et juhatada tähelepanu sellele, et inime on maailma suurim röövloom. Isegi kui ta põle kõige suurem olend siin ilmas.
Viisin siis need teadmised tagasi koju, viskasin oma karkassi sohvale ja asusin Kertule monoloogi pidama. Temake aga tüdines kiiresti mu targutustest, lõpetas jutu sellega, et ma ise olevat kandidaat teistele uudistamiseks, kerel ikka veel liha küljes, aga palju ei puudu sellest, et ta hakkab ise piletiraha võtma ja näitama naabritele, et siin puhkab lontrus võruensis. Otsi veel imesid, saad ise eksponaadiks.
Vabarna Volli
