Eesti sõdurid on olnud NATO harjutustel silmapaistvad. See ei saaks toimuda, kui poleks olemas aateline juhtstruktuur.
Esmaspäevane uudis, et kaitseväe juhataja Riho Terras on ülendatud kindraliks on tervitatav, kuna sellega on kinnitatud, et aatelist pikaajalist teenistust hinnatakse kõrgelt. Kindral olla on taas turvaline amet. Karjääriohvitseride edu aga ei eksisteeriks, kui poleks sõdureid, õppusi, selle üliolulise distsipliini edasi andmist. Meheks saamine on kurnav ja väsitav, nii nagu iga mees teab, kes on olnud sõjaväes, mistahes režiimiajal.
Sõduriks ei saa rividrillis lauluga. Vett ja vilet peab olema, kuna ei tea, millal neid oskusi läheb tarvis. Ka mõned Kanada-eesti noormehed pole pidanud paljuks Eestisse ajateenijaks minna. Südametunnistus kohustab. Teame, ja oleme uhked, et näiteks Veiko Parming ja Kalle Amolins seda hilisminevikus tegid – ajal, kui oleks olnud lihtsam õpingutele ja seltskondlikule elule keskenduda.
Ka praegu on nö mahvi saamas kaks noort meest, kelle südamed on õiges paigas. Eesti Elus oli möödunud aasta lõpu poole juttu Juhan Kääridist ja Sven Wichmanist, kes hetkel ootavad käsku, mis nende kohustus riigi aastapäeva märkimisel paraadil võib olla.
Need noormehed võtavad asja tõsiselt. Aga iga inimene pole loodud kas tervise tõttu või muul põhjusel olema relvakandja rahu ajal. Meie ajalugu teab aga – kui vaenlane ähvardas, võtsid vaevalt teismelised ja vanaisad relvad kätte, kuna kodus oli nii õpetatud ja kodu on kallis. Selle eest oldi nõus eluga maksma.
Võime rahva ja riigina olla uhked meie kaitseväe distsipliinist ja ilmselgest teadmisest, et vabaduse kaitsel on hind ning seda peab maksma. Au relvakandjatele.
Tõnu Naelapea
