ajaloodoktor Ago Pajur:
“Minu teada viibis Päästekomitee in corpore 22. veebruari õhtust (pärast ebaõnnestunud Tartu sõitu) kuni 24. veebruari ennelõunani salakorteris hilisema Riigi kunsttööstuskooli õuemajas. 24. veebruari varahommikul äratasid neid Aleksander Veiler ja Voldemar Päts teatega, et venelased ja enamlased on linnast lahkumas. Mõneks ajaks jäi Päästekomitee veel samasse majja täiendavaid teateid ootama (väidetavalt olevat nad “ajaviiteks” kirjutanud teadaandeid, a la: Kodanikud olge valvel, kui enamlased linnast lahkuvad – Veiler ja Voldemar olla neid pimeduse katte all linnas isegi üles kleepinud). Seejärel suundus Vilms Kadriorgu, et otsida lepitust Poskaga ja kutsuda teda tulevasse valitsusse, ning Konik läks Päevalehe trükikotta, kus Veiler-Devis-Mikita korraldasid manifesti trükkimist. Päts jäi ilmselt ikka veel salakorterisse ning pärast Vilmsi naasmist suundusid nad üheskoos Voldemar Pätsi korterisse (Imanta tn) ja jäid seal taas ootele. MIngil pärastlõunasel ajal sõitis maja ette leitnant Rotschildi saadetud auto relvastatud sõduritega, et toimetada Päästekomitee pangamajja. Ning sellest ajast tegutsesid Päts ja Vilms (veidi hiljem lisandus ka Konik) pangamajas, koostades omi päevakäske ja muid korraldusi.
Mingil määratlemata ajal, tõenäoliselt alles 25. veebruari hommikul, kolisid Päästekomitee ja äsja loodud Ajutise valitsuse liikmed pangamajast teisele poole tänavat, Reaalkooli. On väidetud, et direktor Kanni kabinetis peetud valitsuse esimene koosolek, aga tõenäolisemalt olid kohal siiski vaid mõned valitsuse liikmed. 25. veebruari keskpäevaks rivistas 3. eesti polgu ülema abi kapten Peeter Kann Reaalkooli ette 3. eesti polgu olemasoleva meeskonna (suur osa oli küll deserteerunud), loodava Omakaitse liikmeid, linna pritsumehi. Muidugi kogunes sinna ka hulk linnakodanikke. Nende ette (Reaalkooli trepile) olevatki mälestuste kohaselt (aga mälestuste usaldusväärsusega on ju lood teadagi kuidas) astunud Päts ning pidanud lühikese päevakohase kõne. Võimalik, et ta luges samas ette ka iseseisvusmanifesti. Järgnes paraad-jalutuskäik ning selle kestvusel jõudsid kesklinna juba Saksa sõjaväe eelsalgad.
Umbes nii võisid nood sündmused areneda. Igatahes sai Päts manifesti ette lugeda (kui ta seda tegi) ainult 25. veebruari keskpäeval, enne paraad-jalutuskäiku.”
Aasta enne Eesti Vabariigi sajandat sünnipäeva on Eesti meedias tekkinud väike torm veeklaasis, sest elavnenud huvi meie omariikluse ajaloo teemade vastu on välja toonud kirglikke poliit-ajalootõlgendajaid, kes püüavad vahetult enne riigi suurt sünnipäeva kiirkorras oma nägemuse sängi suruda meie suuremat pilti viimase sajandi ajaloost. Selle asemel, et kuulata professionaalseid ajaloolasi, kes vahest ehk aeglasemalt, kui see meile meeldiks, aga siiski süstemaatiliselt, on püüdnud omariikluse ajaloo nüanssidesse süveneda ja kelle uurimuse tulemuseks on lootus, et pilt meie omariikluse algusest saab lähiaastatel palju selgemaks.
Kuid naljakal kombel, just sel hetkel, kui on tõesti lootus saada uusim allikakriitiline seis meie ajaloo selle osa kohta, ilmuvad end ise poliitikas katsetanud inimesed, kes otsivad meie ajaloo suurt kangelast ja kes teatavad lausa avalikult, et rahvas pole kunagi riiki loonud. Taolist väidet kuuldes meenusid ühelt poolt meie kirjandusklassiku Anton Hansen Tammsaare novell Poiss ja liblik, mille rahvakirjanik pani kirja Esimese maailmasõja ajal (1915) ja teisalt kunagine lastejutt, mis rääkis lehmast, kes andis vaid piima ka aegadel, kui teised kosmosesse lendasid. Pärnu on õnnelik linn, sest meil on alles fotod sündmustest, mis toimusid Eesti riigi sünni manifesteerimise ajal. Nendelt fotodelt oleks vist võimalik üle lugeda ja ehk kord ka feministliku ajaloo uurijate poolt kuidagi välja suurendada naised, kes elasid kaasa 24.02.1918 rahvakogunemisel Pärnus tollase Endla teatri ees platsil. Kindlasti saaks sellest analüüsist midagi huvitavat öelda naiste rollist Eesti ühiskonnas aastaks 1918 ja ehk isegi anda sellele analüüsile rahvusvahelise võrdluse mõõdet, mis meid ehk teiste riikide sünnimomendi analüüsis enam võrreldavaks teeks.
Täna teeks vaid paar viidet Pärnu ajalukku ja tuletaks meelde meie kirjanduses oleva materjali alusel paari naist, kellel oleks õigus olla samuti Eesti riigi esmakordse manifesteerimise loos enam esile tõstetud.
Keskseks kujuks Eesti Vabariigi väljakuulutamise loos on Pärnu linnapea ja vandeadvokaat Hugo Kuusner (1887-1942). Kuid meenutagem, et Eesti riigi väljakuulutaja sai Pärnusse Tallinna vanglast tagasi tänu oma tarmukale kaasale Marta Kuusnerile (1889-1942), kes läks oma arreteeritud mehega Tallinna tapiga kaasa ja võitles seal kõigi vahenditega, et saada tänu mõistlikule vanglaarstile tõend, millega nii Hugo Kuusner kui ka Pärnu sama kuulus linnapea ja vandeadvokaat Jaan Leesment kuulutati nii raskelt kopsuhaigeteks, et nad vangistusest vabaks said. Omaaegsete mälestustes ei varjatud, et proua Kuusner olevat tegelikult ka päriselt tol hetkel põdurat abikaasat teel Tallinnast Pärnusse lausa oma kasukanurga alla peitnud, et tulevast Eesti riigi väljakuulutajat uuesti ei arreteeritaks.
Kuid enne, kui Manifest 23. veebruari 1918 õhtul Endla teatri rõdult rahvale ette lugeda, oli vaja see enne trükkida ja rahvale lugemiseks ka välja kleepida. Pärnu on tubli olnud ja tähistanud linna külaliste jaoks kunagise Aleksander Jürvetsoni trükikoja maja. Oma riigi sünnipäeva eel tasuks korraks meenutada, et kuigi trükikoja omanikuks oli kooliõpetaja ja ajakirjanik Aleksander Jürvetson, oli tegelikult selle trükikoja juhiks proua Maria (Marie) Jürvetson (sündinud Jürimäe) (1881-1967). Tänastel naisõiguslastel tasuks meenutada, et aru saada meie oma kultuuris olevast naisõiguslusest ja mitte võtta eeskuju vaid välismaa naisõigusluse ajalugudest, et just Esimene maailmasõda, kui mehed mobiliseeriti rindele, oli Eesti naiste meeste tööle pääsemisel oluline murranguaeg. Pere ettevõtmised vajasid ajamist, lapsed kasvatamist ja toitmist ning naised astusid meeste asemele ametitesse, mis olid meeste omad. Pärast sõda olid naised sageli juba selles varasemas meeste ametis sedavõrd kogenud, et sageli jäigi neile juhtroll. Maria Jürvetsoni väike lugu on omal ajal ka kirja pandud ning väga sümboolne.
Riigi sünd maailmasõja ajal oli seotud raskustega, mis „normaalsetes” oludes oleks ehk takistanud paljude asjade tegemist. Nii on võimalik teada saada, et 23. veebruaril 1918 tegelikult Jürvetsoni trükikoda seisis, sest polnud elektrit. Ka oli hetkel segane aeg, kus Saksa sõjavägi oli linna marssimas ja M. Jürvetson pidi mõtlema ka oma lastele, ja mitte end segama poliitilistesse asjadesse, sest temal lasus emana vastutus laste tuleviku pärast. Kuid lapsed sabas, võttis M. Jürvetson ette selle tellimuse täitmise. Ilma elektrita kombineeriti ikka press käsipressina tööle ja manifest kõigile Eestimaa rahvastele trükiti Pärnus parajas tiraažis valmis. Teame veel üht naist – nimelt oli trükiladujaks Jürvetsoni trükikojas Ella Rehepapp, kellele kuulus au meie riikluse tähtsaim tekst tinasse laduda. Ajal, kui trükikoja töölised Manifesti trükkisid, olevat perenaine M. Jürvetson seisnud valvel aknal, et hoiatada ohtlike külaliste eest. M. Jürvetson on meenutanud, et „seistes aknal, lapsed ümberringi, teadmises, et kõik, mis võis juhtuda, pidi juhtuma perekonnale koos. Eemal viibis vaid abikaasa Aleksander Jürvetson, kes oli korraldamas kuskil mujal Eesti väeosade organiseerimist.” Kui Manifesti trükkimine Pärnus õnnestus, siis mida tegi päevakangelane. Tema enda meenutus on kirja pandud aastate eest sellisena – „manifestide pakid läinud, ladu hävitatud, mustad äratõmbed põletatud, vajusin ma toolile ja nutsin ihu värisedes välja eelnenud tundide hirmupinge. Ei pääsenud (laste kõrvalt) sel õhtul „Endla” ette kaasa elama… Aga järgmisel päeval (24.02.1918) olin ma seal, üks suures rahvahulgas…..” (Iseseisvusmanifest. Artikleid, dokumente ja mälestusi. Tartu, 2014, lk. 307-308). Kui me Eesti Vabariigi taasiseseisvumise ajast mäletame seika, kus Tartus ilmusid EÜS noorliikmed välja kolme plaguga, mis siis koosmõjus pidi meelde tuletama meie rahvusvärve ja ka EÜS värve, siis 24. veebruarist 1918 on meil olemas imeline Pärnu tüdrukute grupipilt, kus noored daamid on end ehtinud ikkagi kohe sinimustvalgete lintidega. Need noored eneseteadvad daamid on Eesti riigi sünni juures kahtlemata ajaloolised kangelased ja ehk tasuks igas peres, kust need naised pärit, tänagi meenutada neid Eesti Vabariigi sünnipäeval ja anda sedasi pere noorimatele liikmetele seda perekondlikku eneseväärikust ja arusaamist, et suured asjad koosnevad sageli ehk esialgu silmale väheolulistest ja väikestestki asjadest.
Õigusajaloolasena tahaks siin selle kuulsa foto kangelannadest eriliselt välja tuua Olinde Julie Ilusat (sel ajal veel Soonets), kellest sai Eesti Vabariigis tuntud jurist (üks meie esimesi naisadvokaate) ja kes oli ka meie Tartu ülikooli õigusteaduskonna esimese eestlasest eraõiguse professori Elmar Ilusa (1898-1981) abikaasaks.
Tuues antud loos esile vaid paari naise loo seoses Eesti Vabariigi esmakordse väljakuulutamisega Pärnus 23. veebruaril 1918, tahan sellega öelda, et naised oskasid sel ajal olla oma meeste selja taga (nagu kunagi kuulsad viikinginaised, kes seistes lahingus mehe selja taga ja andes mehele nooli, ei lasknud meestel raskel hetkel nõrgad olla), aga meie naised olid juba sada aastat tagasi ülimalt iseseisvad ja vajadusel ajama väga meeste ametiks peetavaid asju. Polnud siis ime, et see rahvas oli oma riigi loomiseks valmis ja nagu ajalugu näitas, suutis seda loodud riiki ka kaitsta.
Peeter Järvelaid
