Mina olen ikka selle jaatamise poolt. Isegi kui mõneti see kujuneb jaburaks nende vikekaarlaste (andestage, kuidagi ei saa aru kuidas neid tänapäeval ahistatakse, andes kõike neile lubatut) ja mussullmannide ignorantsete nõudmistega varjupaigariikides, taustal, siis see värskus annab vaid häid tundeid.
Vaatan muheledes oma pargipingilt, puhates, noori, kes ema või isa käekõrval kooli lähevad. Vähe on neid, keda filipiinlannad palga pärast sinna toimetavad. Ja mingi rahulolu on selles, et elu läheb edasi.
Ei minust tühjast maailmamuutjat ole. Ega, Kertut kindlasti solvates, tedagi. Vaja on liikumist, tahtejõudu, ning seda, mida näeb praeguses nooruses. Heakene küll, ma ei saa aru sellest lutitelefoni ja sellega seotud värgendusest. Kuid noored inimesed, need, kes vaevuvad – ütlen seda ilusti – minusugusega suhtlema, on võrratud. Viisakad ja vastutulelikud.
Ilmselt peaksin ma vähem siinseid seitunge lugema, kus vaid millenialliste sarjatakse. Rohkem Eesti Elu sisu sissevõtma, kuna suvekodud, võrkpallilaagrid, eesti koolid ja skautlus, gaidlus juhivad tähelepanu mitte vanaemale, vaid noorele. Nii see elu peakski kulgema.
Sant laulja, nagu ma olen, pole ikka ununend sõnad: noorus on ilus, ei see iial tule tagasi. See ei aga peata mind vähemalt neid ümisemast, heal päeval isegi otsekõri õhku. Nii ta on, vabandan tõsifeministide ees, kes ehk olid riivatud pääliskirjaga, aga see oli tähelepanu püüdmiseks. Just nagu noorus seda loomulikult teeb. Pange aga edasi, hea tulevik!
Vabarna Volli
