Et mitmed riigid, sh USA, jäid liidust kõrvale, osutus selle tegevus suhteliselt ebaefektiivseks. II maailmasõja puhkemine näitas, et Rahvasteliit oli oma põhiülesande täitmisel jäänud idealistlikuks ja küündimatuks. II maailmasõja järel moodustati Rahvasteliidu asemele sama suunitlusega ÜRO.
194 riiki ühendava ÜRO liikmeskonda kuulub ka Eesti. Meie riigi esimene esindaja ÜROs oli Ernst Jaakson (1905-1998). Vaevalt leidunukski sobivamat isikut sellele kohale. Aastatel 1965–1991 oli Jaakson Eesti diplomaat ja peakonsul saadiku ülesandeis USAs. Pärast Eesti taasiseseisvumist, 1991. a lõpus nimetati Ernst Jaakson Eesti Vabariigi esimeseks erakorraliseks ja täievoliliseks suursaadikuks USAs ning alaliseks esindajaks ÜRO juures. Olgu meenutatud, et Jaaksoni osalusel algatati ka mitmeid olulisi väliseesti projekte, sh ESTO-d. Teda on nimetatud Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse sümbolkujuks. Oli ju suurepärane, et hoolimata Nõukogude okupatsioonist oli Eestil nii autoriteetne ja väärikas esindaja USAs.
Aga milline on Eesti roll ÜRO-s, mille ingliskeelset lühendit (UN) on kriitikud ja skeptikud pahatihti tõlkinud kui United Nothing, tänapäeval? Välisministeeriumi võrgulehel (www.vm.ee/et/eesti-uros) antakse sellest põhjalik ülevaade. Kõik algas Eesti osalemisega rahuvalveoperatsioonil 1995. a Horvaatias. Nüüdseks on rahvusvahelistes rahutagamise ja kriisireguleerimise operatsioonides osalenud üle 1400 Eesti rahuvalvaja. Eesti on kaasa teinud ÜRO rahumissioonidel ka Bosnia-Hertsegoviinas, Liibanonis, Lähis-Idas ja Malis ning ÜRO mandaadiga NATO juhitavates rahvusvahelistes jõududes Kosovos jm.
Eesti on ka Haagis asuva Rahvusvahelise Kriminaalkohtu asutajaliige; ratifitseerinud kõik peamised ÜRO inimõigusalased konventsioonid ning osalenud erinevates ÜRO töögruppides ja paljudel kohtumistel; andnud katastroofiabi jne, jne.
Kõike seda silmas pidades saab vaevalt Eesti panust ÜROs nimetada tühiseks. Rõõm tõdeda, et Eesti rahvusvaheline autoriteet on kõrge, olgu siseprobleeme kui palju tahes!
Elle Puusaag
