Vat need Clintonid on sellised. Vana Bill oskas ehk oskab ikka üleaisa karata. Andekalt. Ja Hillary seisis ta kõrval. Vassisid ja põiklesid mõlemad, aga saksofoni mängib endine president avalikult ikkagi. Ja nüüd on väga hea võimalus, et ta sama vassiv ja valelik abikaasa saab esimeseks Ameerika naispresidendiks. Vähemalt nad on ikka abielus. Kas magatakse ühes sängis, või eraldi, teistest und nähtakse, pole minu asi, aga siiski parem kui see mitme naise pidaja Donald.
Oleks pidanud ise kandideerima presidendiks, või vähemalt jaamaülemaks, selle asemel et rööpa seadjaks. Kuid tean, et Kertu, nagu siin maal öeldakse, kannab pükse, mul aga köögis putru keetes põll ees niuete kaitseks. Muidu meie ei elaks kahas ära. Oh, lubame üksteisele omapärasid, see on vist tõeste õige sõna, aga ühte asja kunagi ei teeks. Ja see oleks lubada lubaduse pärast, lootes, et ehk hiljem unustatakse.
Feminismus on hea asi. Teatud piirini. Kuna naised jubagi organiseerivad kõike, valitsevad seda, mis valitsemist vajab, ja vaid need asjad, mis turja või pikkust vajavad, jäävad meeste käten. Olen kindel, et iga abielumees, kes elu tormisel merel on karidelt enam kui korra pääsenud, saab nõustuda.
Ja sestap olengi ma mures, et mis USAs saab. Hillary ei ole aru saanud, et temal peaks olema perämäne sõna. Ja temast saab president, maailma võimsama riigi ja samas ka armee juht? Oi sa jeerum, need trumbid, mis talle on ette mängitud – üks edeva mehe poolt, kes ei osanud abielu hinnata, teine kasanoovaliku abikaasa poolt, kes sinisilmselt oskas jänkidele niksoni moodi valetada – see ei luba head.
Küll on hea, et ma olen ainult Kertu käsutada. Ja et elan Kanadas.
Vabarna Volli
