Valikuliselt siis tõlkeid, väljavõtteid pressiteatest. Public Safety minister Ralph Goodale – kes on vist Ottawas olnud kauem kui ükski teine valitud poliitik – „ Riigi küberturvalisuse läbivaatamine pakub võimaluse Kanada tugevaid külgi ja ekspertiisi tugevdada… Seda isiklikul, äriettevõtte ja riiklikul tasandil… Digitaalmajanduse kaudu saame saavutada palju, aga tuleb kaitsta kodanike ohutust ja turvalisust. Ja müüa maailmale oma küberoskuseid.”
Kaitseminister Harjit S. Sajjan arvab, et riigi olulisemat informatsiooni tuleb kaitsta. Tehnoloogia on muutnud elu niivõrd, kuidas elame, töötame ning mängime. Ta innustab igat kanadalast osalema uuringus, dialoogis, et kübertulevik oleks kindlalt tugevdatud.
Viimasena lisas oma mõtteid innovatsiooni, teaduse ja majandusliku arengu minister Navdeep Bains. Digitaalses majanduses peab olema usaldus, ning et valitsuse huvides on julgelt töökohti tekitada ja olla globaalselt eesrinnas innovatsioonis, mis samas tagab elukvaliteedi tõusu. (Kuidas aga meie vaeste aborigeenidega ning nö tänavainimestega, kellel vist arvutit pole?)
Võrgulehelt www.publicsafety.gc.ca. leiab palju rohkem informatsiooni. Valikuliste lausete tõlkimine ei anna terviku mõtet üle – ega ka pressiteadet.
Aga tuleb küsida, kui igal algkoolilapsel paistab olevat nina telefonis, siis mida ikka riik saab teha. Hea on teada, et nutitelefoniraamatut, nii nagu vanasti lauatelefonidega oli, pole olemas. Aga küsima peab, kui mitmes koolis on nüüd oodatud, et õpilasel on läpakas või sülearvuti, kaua suudame me olla häkkerite eest kaitstud.
Küünik ütleks, et muutuvas maailmas pole mingit garantiid. Seda ühiskonnas, kus Twitterit jälgivad tohutult paljud, Palgeraamat olevat ikka maailma populaarseim sotsiaalmeedia platvorm, lisaks kõik need LinkedInid ja Snapchatid. Siis kas pole riigi soov kuidagi donkihotlik? Siiras ehk küll, aga eriti ei usu, et muud varianti on, kui et valvata oma paroole, vältida liigseid kübervestlusi ja vajalikku saavutada vaid elektronpostiga, mis praegusele põlvkonnale on nii aegunud tehnoloogia, et ei huvitagi. Vaid koolitööd saadavad õpsile nii. Ja need vist küberkurjategijaid ei huvita.
Kõige hullem on muidugi see, et keskmise inimese tähelepanuvõime on aastal 2016 nii piiratud, lühike, et kas keegi seda pressiteadet isegi märkas või luges? Või läks kordagi? Ajalehti ei loeta mujalt kui tabletilt (tahvelarvutilt), paberilt ainult see põlvkond, kes näiteks on Eesti Elu põhilugeja. Isiklikult ei soovi kohe-kohe reageerida nuppudele vajutades, mitmed tuttavad on hämmingus, kui kaua vahel läheb, et elektroonilisele kirjale vastata. Ja teadagi need Twitterid ja Palgeraamatud ei huvita. Aga on ehk lootust. Kui poliitikud asja tõsiselt võtavad, kui teame, mida isikliku info paljastamine võib maksma minna, siis ehk inimkond võtab mõistuse pähe, küberturvalisust võetakse tõsisemalt ja loodetavasti päike ikka paistab homme. Neid hirmupilvi pole küll kellelegi tarvis.
Tõnu Naelapea
