Ma ei tea, kes selle tarkuse kirja pani, aga ta pidi noor inime olema. Vähemalt kirjutamise aegu oli ta kindlaste selles eas, kus me kõik ästi targad oleme. Siis oli tõepoolest sedasi, et igaüks muutkui ihkas abiellu ja nigu sisse sai, nii välja ihkama akkas. Kes vingerdaski ennast välja, akkas kohe jälle sisse tahtma. Rahul pold keski, ei sees ega väljas.
No mina vist pean küll peris vana inime olema, sest elan oma Kataga nisukeses linnas, kust välja ei tahagi ja keski sisse kah ei trügi. Elame nisukeses linnas, mille piiramise ega ründamisega ükski soldat vaeva näha ei viitsi. Sellepärast ma arvangi, et see pole linn, vaid saar. Kena veike saareke, vesi ümber, kadakad karjamaal ja kajakad pea kohal. Mandriga meil ühendust ei ole. No natuke ikke on, aga see pole nimetamise väärt. Ärman vahel aerutab, temal on oma salasadam lautrikivide vahel. Uudiseid toob hinternett ja kui juhtub ea nädal olema, siis tuleb tuvipostiga see seitung kah, mil minu tehtud saba taga. Aga mis sealt lugeda on, see meisse suurt ei putu.
Olen akand mõtlema, et peris ea on sedasi elada. Aga ainult niikaua, kui Kataga kahekeste oleme. Peris üksi ei saa ega taha. Üheskoos me selle saare leitsime ja koos me tema mullal ja kividel koperdame. Siin on parajaste nii palju ruumi, et teineteisele jalgu ei jää ja peris silma alt ära kaduda kah ei saa. Kuda sa üksipäini elad vai oled? Pole hinternett veel kellelegi klimbisuppi keet ega seitung su sokkisi nõelund. Ja vahel tahad sõna juttu ajada kah. Ega kõiki juttusi jõuagi elu jooksul ära kõnelda.
Nisuke on see noorte ja vanade vahe. Alati on nad üksteist lolliks pidand. Veike vahe sel pidamisel ikke on kah. Noored arvavad, et vanad on lollid; vanad teavad, et noored on lollid.
Kargu Karla
