Nüid käib sulitegemine sedasi, et sina paned täna Torontus raha panka, aga omme võtab võeras inime ta Hamstertrammis pangast välja ja sina oled oma vaevaga teenitud kopikatest ilma nigu peni pehmest leivast. Ja igapäev tuleb sulle tosin telehvonikõnet, kus keski pakub sulle taskutäit tollarisi, aga ise urgitseb teise tasku kallal, kus su tähtsamad isikuandmed seisavad. Passatskit ennast sa ei näegi, aga magusa jutuga tõmbab sul särgi seljast ära nii, et pintsak ei liigu.
No neist massinitest saab ju eemale kah oida, aga mõni suller on ikke nii jultund, et tuleb sulle silma ette. Siis pead küll oolitsema, et su silm, mis pidada kuningas olema, ikke kuningaks jääks ja mitte kuninga kannupoisiks ei alandataks. Sellepärast mulle meeldivadki joodikud rohkem kui karsklased.
Vata purjus inimesega on see ea asi, et ta on just nisuke nigu ta sulle paistab. Jommis meest võid sa alati usaldada, ei tema sulle valskust kõnele. Kui inimesel on kainuse koorik ümber, siis sa ei tea, kellega sul tegemist. Aga nigu viinaaur selle kooriku peal ära uhab, siis tuleb alt tema õige karakter välja. Iga inime käitub purjuspäi isemoodu. Üks akkab naerma, teine nutma, kolmas kipub kaklema, neljas akkab suurustama, viies ropendama ja kuues naisi käperdama.
Ma tuntsin kunagi üht selli, kelle viin tegi ästi viisakaks. Ta oli kainelt kah peris kena mees, aga kui oli kärakat pruukind, siis sai temast peris tsentelmann. Üks teine jälle akkas võeraid keeli kõnelema. Ega ta ühtegi ei mõist, kainelt äbenes proovidagi, aga kui aur sehes, siis enam maakeelt ei pruukind. Aga sulitempe ei akka keski kainelt tegema. Kui proovibki, jääb kohe vahele.
Aga vat üks asi ei anna mulle ikke ingerahu. Inimesi on siin ilmas igasuguseid. Mõni pidada olema nisuke, et viina ei joo ja valskust kah ei tee. Et ongi kohe kaine ja aus. Kuda sa selle ära tunned?
Kargu Karla
