Ei tea, miks need kirikuisad need asjad vanal ajal nõnda sättisid, et talvekuu sisse kadunukeste jaoks kohe kaks püha sokutasid. Kuu alguses oli ju ingedepäev ja lõpupoole on surnutepüha. Ega sest kedagi paha pole, ma niisama targutan. Vast rehkendasid, et nüid on suvi surmatud ja sügisele kah sark valmis pandud, aga tali pole veel kohale jõud, nüid siis õige aeg kallite koolnute peale mõtelda.
Eks ingedepäev olegi see aeg, mil maainime oma esivanemaid koju ootas. Tegelikult poldki vaja oodata, nad tulid ise. Jätsid oma maise kesta mulda ja tõid selle osa tagasi, mis tules ei põle ega mullas mädane. Aga pererahvas seadis neile ikke sauna vai pööningule söögilaua kah ülesse. Kas keegi sealt kah ivake maitses vai ei, see poldki tähtis. Tulid ja kaitsesid talu ja karja, nigu palutud. Pereisa tänas ja pereema manitses lapsi, et nad sel päeval valjusti ei kilkaks ega muidu mürama kipuks.
Kudagi kurvaks teeb, et kui ise ükskord ära lähed, siis pole kuskile tagasi tulla. Põllud on põlu all ja karjad ainult mõisnikel, neid kaitsevad lekritraadid, minutaolise nõu ei kõlba isegi surnust peast kuulda võtta. Sellepärast ma nii kauaks elamagi olen jäänd, et elusast peast võid veel kobiseda, küll mõni ikke tähele paneb.
Ühe tarkuse olen ma siiski oma pika elu jooksul tallele pand ja see ikke kohe ongi tarkus, mitte targutus. Kadunutele mõtlemine ja nende mälestamine on ead asjad küll, aga kui sa teist inimest peris tõesti indad ja talle ead teha tahad, siis tee seda tema eluajal. Ära oota, kuni tal su eategu enam vaja ei lähe. Rohkem ma täna ei kõnele kah.
Kargu Karla
