Mul oli kunagi üks tuttav kaugusüppe rekordimees, kelle kohta sosistati, et olla kõik oma üpped teind perituult ja perimäge. Aga noh, kes seda täpselt teab.
Kui insinääri kavandatud sild esimese ülemineja all kokku ei varise, siis võib arvata, et ta kõik mõedud õigeste välja rehkendas, muud kangid ja tungid veel pealekauba. Nii on kõigi asjameestega, kelle töö väärtust saab tollipulgaga mõeta vai margapuuga kaaluda.
Aga kuda kuntsirahvast mõedetasse vai kaalutasse? Mille poolest ühe maalitud pilt teisest parem on? Mispärast ühe elilooja sinfoonija teise omast uhkemini kõlab? Mispärast ühte kirjanikku rohkem loetasse kui teist, mispärast mõnele püüneveiderdajale kästasse kõvemini plaksutada?
No ei aidand midagi, konsuldeerisin jälle Ärmaniga, keski teine ju minuga kõnelemise peale oma ingeõhku ei raiska. Ärman seletas, et kuntsi indajateks on selleks koolitatud petsalistid. Et nemad teavad nisukesi nõkse, mis selgimata silmade eest peidus seisavad.
No seda ma aimasin jusku ise kah, aga tahtsin ikke rohkem ja täpsemalt teada, misukese vookusega prillisi need petsalistid siis kannavad. Et kuda see mõetmine ja kaalumine käib. Ärman tegi korraks virila näo, ohkas ja siis seletas jälle kudagi äbelikult, et suuremal jaol petsalistidest on oma isiklik arssin, õieti veel kaks tükki. Üks on algajate jaoks. Selle paneb põrmandule maha ja pildimaalija vai viiulimängija sinna kummuli pääle. Kui see tema arssinasse parajaste ära mahub, on ea. Kui on liiga veike, jätab tähele panemata. Aga kui on liiga suur, siis nüsib kuntsniku oma arssina jaoks parajaks. Kui pea ulatab üle, siis pea maha ja valmis. Aga kui kuntsnik on juba kudagi kuulsaks saand, nii et teda tingimata kiita tuleb, siis võtab petsalist teise arssina, mis annab venida, ja sikutab selle parajaks.
Aga kuda ta ültse kuulsaks saab, ei and minu ing ikke rahu. Nüüd jäi Ärman veel äbelikumaks ja vastas, et siis, kui sinusugused matsid teda küllalt kaua kiitnud on. Siis saab petsalist kah aru, et tuleb tollipulka vahetada.
No seda ma aimasin jusku ise kah…
Kargu Karla
