Sõbrad on surnud, vaenlased hinternetis, ei nemad akka meie peale kirjamarki raiskama. Aga me käime ikke kordamööda iga päev oma puuri kontrollimas, sest arveid tuleb omasoodu ja reklaami kah.
Nüid mõni päev enne suuri pühasid juhtus aga nisuke asi, et ma leitsin kastist peris paksu pehme kuvääri, ilusti ära vateeritud ja minu nimi selgete tähtedega pääl. Tõin tuppa ja Kata ütles, et no mis sa kohmitsed, tee omete lahti. Pidingi tegema, aga kaesin tagumist külge ja panin tähele, et kiri tuli vaenulikult teritoorijummilt. Ei julgend puttu, kõlistasin Ärmanile ja küsisin nõu.
Nigu poiss mu juttu kuulis, läks ähmi ja kamandas, et pane kohe käest ära. Et tema olla hinternetist lugend, et sel aastal, mis nüid just otsa lõppes, oli kuuskümmend seitse ajakirjanikku surma saand. Et see on kõikse kardetavam elukutse ja kiripomm olla arilik tapmiseviis. Pealt on kuväär kena ja ilmasüita, aga nigu lahti teed, nii kõmakas käib ja lendad vasta lage.
No mina seda juttu ei uskund, sest egas mina pole miski kuulsus. Iga kohmaka kritselkäpa pärast ikke pommi tegema ei akata. Aga Ärman ei jätt järgi, sõitis meile ja viis minu kirja mingi petsalisti kätte, et las kaeb kiirtega läbi. No kassa tead, tuligi välja, et miski kahtlane ese on villase soki sääre sehes ja seda puttu ei soovitata.
Mõtlesin, et saadaks teise õige sama teed tagasi. Et äkki saatja teeb ajameelselt lahti ja saab ise sahmaka vasta silmi. Aga siis tuli uus mõte, et kallil jõuluajal ei passi kurjusele kurjusega vastata. Olen parem ja targem. Jätsin ta riiulile seisma, ega ta kinnisest peast kurja ei tee. Eks iljem pea plaani, mis temaga ette võtta. Ise istume Kataga kahekesi küünalde valgel, rahustame närvisi ja mõtleme aegadele, mil armastus õitses ja vilja kandis.
Ead uut aastat kõigile!
Kargu Karla
