Konstateeriti, et suureks möödapanemiseks osutus äge eelvalimiste propaganda, kus Romney't põhjalikult tõrvasid oma parteikaaslastest kandidaadid. Hiigeltoetajad võimaldasid vabariiklaste eelvalimiskampaaniat venitada: miljardär Sheldon Adelson andis tohutu rahasüsti muidu lootusetule Newt Gingrich'i kampaaniale, miljardär Foster Freiss pikendas perspektiivitul Rick Santorum'il areenil püsimist. Nende kampaania aina soodustas Romney mahategemist.
Mõlemast parteist kuuleb kahetsust, et poliitikas on tohutu suur osa rahal. Kandidaadid peavad väga suure osa ajast pühendama hiigeltoetajate võlumiseks, nii et seadusandlus ja riigijuhtimine jääbki unarusse, lobitööliste mängumaaks. Niikaua, kui Ülemkohus jääb oma otsuse juurde, et suurfirmadel on poliitikas sõnaõigus, mida nad oma kassast tohivad suvaliselt finantseerida, pole muutust loota. Pealegi võimaldab seadus suurannetajatel toetada anonüümselt, tuleb ainult luua otstarbele vastavad mittetulutaotlevad organisatsioonid.
Riigiasjaajamine USAs käib nii nagu viimastel aastatel kombeks. Kongress vaevalt tegutseb. Asi läheb ka tuleval aastal vanas vaimus, esindajatekoja kalender näeb ette ainult 126 tööpäeva. Vabariiklased, jälgides „tea party” ideoloogiat, jätkavad leppimatut hoiakut. Nende programm on senini sama mis enne valimisi: ainult riigi kulude kärpimine tuleb kõne alla, sedagi ainult sotsiaalsfääris. Maksimum maksumäära tõstmine 35%- lt 39% peale on vastuvõtmatu.
Vabariiklased tahavad kärpida eriti Medicare ja Social Security programme. Subsiidiumide kärpimisest suurfirmadele ja põllumajandusele ei soovi nad kuulda. President Obamale on maksimum maksumäära tõstmine oluline, see oli suur osa tema valimiskampaania lubadustest. Eelmised neli aastat otsis Obama kompromissi, tegi suuri järeleandmisi. Nüüd paistab, et ta jääb oma seisukohtade juurde kindlaks. Tema pakutud maksupoliitika peab silmas, et kui tavalise töövõtja sissetulek on viimase paarikümne aasta jooksul langenud, olgugi et tööviljakus on tõusnud, on samal ajal väga jõukate maksumaksjate sissetulekud väga palju tõusnud. Seega ei koormaks nende tulumaksumäära taastamine 2001. a. tasemele kedagi.
Küll aga muutuks suureks koormaks nii majandusele kui ka kõigile maksumaksjatele, kui Kongress ei jõua kokkuleppele finantskuristiku ületamise suhtes. Kui president Bushi suured tulumaksualandused, mis seadustati 2001. a. ainult kümneks aastaks, kaovad nii, nagu seadus ette näeb, tõusevad kõikide maksumaksjate tulumaksumäärad ning riigikulutused kärbitakse rangelt nii sotsiaalsfääris kui ka riigikaitses.
Tagasi vaadates saab üha selgemaks, kuivõrd hävituslik oli vabariiklaste fiskaalpoliitika käesoleva sajandi alguses. Neil tekkis mure, et eelarve ülejäägid võivad üha suureneda, seega võimaldada riigile ressursse uuteks programmideks. Väideti ka, et riigivõla kahanemine raskendaks pika peale rahanduspoliitika toimimist. Toimus kiire suunamuutmine, kahjuks liiga kiire ja pealegi vales suunas.
Ago Ambre
