Vanad lääneriigid, kes polnud tunnustanud Eesti annekteerimist, taastasid vahepeal katkenud diplomaatilised suhted, aga mida tegi Venemaa?
Seda on väga elavalt diskuteeritud. Üsna põhjalik on esseist Mihkel Langebrauni analüüs (Postimees 12.11.). Ta leiab, et kui sõlmitaks igasuguste viideteta leping, siis ei oleks see enam piiride, vaid Eesti õigusliku järjepidevuse muutmine. Eesti kaotaks oma õigusjärjepidevuse enne aastat 1991 ja loobuks olemast 1918-1940 eksisteerinud riigi õigusjärglane. Kaks iseseisvusperioodi lahutataks õiguslikult. Tema arvates oleks see valikuvariant Eestile hukatuslik – täielik tingimusteta kapitulatsioon, kuna loobuksime juriidiliselt 73 ja poolest aastast ajaloost, võltsiksime oma sünnitunnistust ja müüksime seeläbi ääretult odavalt maha oma vanaisade päranduse, higi ja vaeva.
Sellega seoses kerkib küsimus, kui Eesti Vabariik 1991. aastal oma iseseisvuse taastas, tunnustas seda ka Vene Föderatsioon, kuidas oli siis Tartu rahuga? Miks ei fikseeritud ega lahendatud seda küsimust juba tookord? Venemaa eitas siis ja eitab veelgi Eesti okupeerimist ja annekteerimist, väites vabatahtlikku liitumist. Tegelikult vaatleb Moskva Balti riike kui N.Liidu lagunemisel tekkinud eristaatusega riike, millel on tihe ühendus nende endise emariigiga, just nagu oleksid nad veel seoses erilise soodsa liidulepinguga. Sellele viitab kodakondsuse nõue vahepeal sisse toodud asustuskolonistidele. Teisalt said N.Liidu kodanikud automaatselt Vene Föderatsiooni kodakondsuse, aga Balti riikides nõudis Moskva neile kohalikku, markeerides sellega jätkuvat kaudset kuulumist mitte ainult oma huvi-, vaid ka võimupiirkonda, mida näitab lisaks korduv sekkumine Eesti siseasjadesse. See on vahel eiranud igasuguseid rahvusvahelisi reegleid. Ilmekaks näiteks on valitsuse tagasiastumise nõue pärast 2007. aasta pronksiöö rahutusi, mille järel Moskva kohe ruttas kontrollima ja hukka mõistma Eesti käitumist.
Eesti on oma käitumisega, püüdes säilitada kui mitte just head, aga siiski talutavat vahekorda oma suure naabriga, seda hoiakut soodustanud. Selle näiteks on 1994. aasta juulilepped, mis jätsid kohale suure N. Liidu sõjaväepensionäride kontingendi, just nagu oleks see nende nende loomulik kodumaa. Nende järglased nimetavad ka Eestit oma kodumaaks, aga selle keel ei hakka neile eriti külge, nii et see on kaudselt samm Eesti rahvusliku identiteedi muutmise suunas. Eesti probleemiks on ka läänepoolne surve, püüdlus saavutada-säilitada head vahekorda Venemaaga, mille rikkumist pannakse Eestile pahaks. Venemaa on kõigest vastuseisust hoolimata leppinud ka Eesti ELi ja NATO liikme staatusega. Oma kaudse mõju läbi saab Moskva kasutada Eestit Trooja hobusena Lääne koostöös, kust Herman Simmide kaudu on võimalik hankida kasulikke andmeid.
Idealistina olen Tartu rahu piiride liinil, aga realistliku ajaloolasena ei saa eirata praeguse olukorra võimatuid võimalusi. See rahu on küll Eesti vabaduse nurgakivi, aga Eesti on nagu maja, mida vahel ümber ehitatakse, kusjuures nurgakivi jääb paigale. Siin pole oodata lääneriikide toetust, sest nad tunnustasid Eestit 1991. aasta ehitusvormis – keegi pole ka viinud seda probleemi Haagi kohtusse. Euroopas ringi vaadates on siin sõdade tagajärjel ülekohtuselt palju piire muudetud, kusjuures kannatajad enamasti kas on sunnitud vaikima või jäävad oma eluajal hüüdjaks hääleks kõrbes. Järgmiste põlvkondade jaoks on see ainult ajalugu – kuni samalaadse kordumiseni. Poleks piiri nihutamiega ida poole vaja lisavenelasi, kes aitaks veelgi rohkem ohustada õhkõrna Eesti vabadust, tuleks esmajoones praegustega tekkinud probleeme lahendada. Surve ida poolt suureneb kogu aeg ja seda toetavad ka sisemised jõud, seejuures kuritarvitades rahvuslaste rahulolematust.
Mihkel Langebrauni arvates oleks piirileping hea asi, aga Eesti ei tohiks sõlmida varianti, mis seaks tugeva kahtluse alla meie riigi ühe aluspõhimõtte – selle, et meie riigi juriidiline ajalugu ulatub aastasse 1918. Kokkuvõtlikult väljendudes on hetkel põhjendatud kartus, et asutakse sõlmima alusetult järeleandlikku ja õigusjärjepidevust murdvat piirilepingut, samal ajal kui Eesti on täieõiguslik NATO ja ELi liige, ilma et meil oleks sisulist vajadust piirilepingu järele. Eriti on ohtlik see, et praeguste väljaütlemiste järgi minnaksegi läbirääkimistele järeleandmisi tegema. Seda naaberriigiga, mille kultuuriruumis on harjutud järeleandmisi nõrkuse märgina käsitlema.
Vello Helk
