Viimast korda panti mulle süiks, et ma olla suure ilmasõja lahti pääst. Aga mina ei old ainus süidlane, Kusta oli kah ja ulka teisi veel. Istusime pool aastat traataia taga ja lunastasime oma patud välja, pärast seda meid enam ei pututud. Lubati ristirahva ulka tagasi tulla ja inimese kombel elama akata. Sest juba enam kui kuuskümmend aastat mööda. Selle aja jooksul on mul ammu selgeks saand, et oma isamaad kaitsta ei tohi ja sellepärast mind enam vangi pole pandud kah.
Aga nüid on keski uue viguri välja otsind, kuda mulle kärna saab panna. Noored inimesed, nemad on leidlikud. Neil on nii teravad silmad, et näevad nisukesi asju kah, mida olemas ei olegi. Ärmani jutu järgi oli keski välja uurind, et mina olla nende ühiskonna lõhki ajand. No see on küll kiusujutt. Mina ei tea ültsegi, kellel kellega ühine konn on, kuda ma sain teda lõhki ajada. Konnad peaksid jusku kõik ühised olema, laulavad õhtati kenaste kooris, päeval krooksuvad niisama. Siin maal on neil ju ea elada, pole kurgesi, kelle eest end peita, muutkui lesi kobrulehe peal ja püia keelega kärpseid.
Aga kui konn on lõhki, siis ta on lõhki. Inetu asi igal juhul, ei tähenda, kas on ühiskonn vai mõni üksik krookslatikas. Kurjategija tuleb ülesse leida ja talle vääriline trahv kaela soolata. Mina küll ei taha enam vanas eas teiste pattude eest trellide taha minna. Ärmanist ei old kah abi, näitas ainult paprit ja kehitas õlgu.
Aga tänu taevale, Kata kuulis pealt ja tuli appi. Ütles, et konn läheb ise lõhki, kui tahab ärja suuruseks saada ja ennast täis puhub. Seda teadis juba Tamme Jakup, kes koolilastele mitu valmi valmis kirjutas. Kassa tead, mul sai meel nii rõemsaks, et oleks eidele kasvai musu and. Pärast, kui Ärman koju läind, võtan kätte ja annan kah.
Ead suvearja pidu teile, noored sõbrad!
Kargu Karla
