Koksib koore seestpoolt katki ja ajab nokakese õieli, et tooge aga vihmaussi. No ja kevade on üksainus suur ärkamine: puud ja põesad lähvad punga, pajukassid paisuvad, veed on talvise jääkooriku vanglamüürid pudedaks uhtund ja laulavad mühinal marseljeesi, linnukesed sädistavad jusku oktaav kõrgemalt ja kannavad kõrsi kokku, nende lastele äärberi ehitamiseks on need sama tähtsad kui müürissepale kirbitsad.
Inimese südamesse tuleb kah kevad, selle poolest on tema loodusega üsna ühte moodu. Aga peris ühte moodu ikke ei ole kah. Kevadel on küll ja suvel ja sügisel jusku kah, et samal moel virguvad ja sirguvad, võimutsevad ja viimaks närtsivad. Aga kui talv kätte jõuab, siis on teistmoodu. Loodusega on sedasi, et muist poeb lumise teki alla puhkama ja uut kevadet ootama, lillekesed, libikad ja muud sitikad-satikad aga lihtsalt surevad ära. Kargu najal kiratsema ei jää keski. Aga inime jääb. Kae vai iseennast – sügis ammu läbi ja lehed varisend, aga ei mõista magama minna ega ära kooleda, muutkui rahmeldad edesi ega saa aru, et oled ise kah osake loodusest. Tahaks nigu loodusest üle olla, tugevam ja targem, aga ei vist ole ühti.
Ma panin oma tänasele jutule pääliskirja kah natuke valeste. Inimese seatsin loodusest ettepoole, peaks nigu olema vastapidi. Loodus käib Looja käskimise ja korralduse perra, aga inime arvab, et tema korraldab ise ega kuula kellegi käskusi. Võiks ikke kuulata küll.
Nojah, eks minusuguste ülbete karistus olegi käes. Kui ei mõist talveund magada, siis ei anta sulle kah õigust kevadet täie rinnaga nautida. Kaed küll, kuda teised jooksevad ja sibavad, rind rõõmu ja lusti täis, kuid sinust kaasa komberdajat pole. Aga ega sest midagi, võib ka sellest eameelt tunda, et kevad kasvai teistelegi tuleb.
Kargu Karla
