Nende seas ka Riina Noodapera vanemad, kes lootsid peale Rootsi jõudmist järgmise aasta juuliks tagasi koju saada. Ema ei saanudki kunagi Eestisse, isal võttis see samm aega 53 aastat. Riina on Rootsis sündinud ja üles kasvanud. Ise ütleb ta enda kohta, et on 100% eestlane ja 100% rootslane. Eks need esimesed 100% ongi teda Eestiga kõvasti sidunud ning viimased 12 aastat on ta pidanud Eesti aukonsuli ametit Gotlandil.
,,Nii laevad kui paadid, millega põgeneti, olid puupüsti inimesi täis,“ meenutab Riina oma Rootsi jõudnud vanemate lugusid. ,,Vaevalt sai liikuda, ning lisaks langesid ümberringi pommid. Ei teagi, kelle omad, venelaste või sakslaste. Väga paljud leidsid oma lõpu sügaval mere põhjas. Minu ema laeval tekkis mitmeid probleeme, ja kui neile poleks appi tuldud, siis poleks mindki muidugi olnud. Samal laeval oli ka Ilon Wikland. Õnneks läks kõik hästi ning armastatud lastekirjaniku Astrid Lindgreni raamatud said imelised illustratsioonid. Inimesed olid valmis sel karmil sügisel riskima, sest nad teadsid, mida võõras võim kaasa toob. Nii mõnelgi oli pere või lähedased 1941. aastal küüditatud. Suurest hirmust, et nad on järgmised, hoidsid Eestisse jäänud kohvrid nurgas pakituna.“
Gotland on meie rahva jaoks eriline, sest võttis vastu umbes kuus tuhat eestlast (kokku üldse umbes 11 tuhat, kui juurde arvata lätlased ja leedulased). Sealt edasi saadeti nad väiksematesse paikadesse mandril. Peamiselt sinna, kust tööd leidus ja kus lapsed kooli said minna. Baltimaadest jõudis septembri- ja oktoobrikuu jooksul Rootsi 40 tuhande ringis inimesi. Kõige rohkem siiski Eestist. Keegi on kunagi seletanud, et see on põhjuseks, miks Rootsis räägitakse Balti riikidest sellises järjekorras: Eesti, Läti ja Leedu. Ameerikas ja Kanadas aga pigem Leedu, Läti, Eesti. Allakirjutanu ei oska ei poolt ega vastu arvamust avaldada, kuigi väga selgelt on Kanadas ja USAs leedulasi kõige rohkem.
Eesti Vabariigi 100. aastapäeva tähistamise käigus, pandi Gotlandi Eesti Seltsi algatusel perekond Ahlstende põllule makett lennumasinast, millega Eduard Lepp oli põgenenud.
Väga paljudel eestlastel oli Gotlandiga juba pikem side olemas, sest sugulased Vormsilt, Noarootsist või Hiiumaalt olid aastakümneid seal tööl käinud või sinna ümber asunud. Riina räägib loo lendurist, kes otsustas sõja lõpukuudel jätta sakslaste missiooni pooleli ja suunas lennukinina Rootsi poole. Kui ta lõpuks ühel põllul maandus ning nägi lähedal asuvast talust üht meesterahvast sõnnikuhargiga lähenemas (ikkagi saksa lennuk ju tema maa peal), siis ütles ta midagi sarnast: ,,K… võtaks! Kas ma ei saanudki Eestist minema, kuhu ma siis õieti maandusin!?“ Nimelt oli juurdetulnud mees ta naaber Vormsilt. Eesti Vabariigi 100. aastapäeva tähistamise käigus, pandi Gotlandi Eesti Seltsi algatusel perekond Ahlstende põllule makett lennumasinast, millega Eduard Lepp oli põgenenud.
Ega põgenikel alguses sugugi väga kerge olnud, kuigi eestlased olid tublid. Said keele selgeks ning nii mitmedki läksid edasi õppima ja leidsid endale head töökohad. ,,Suurem mure oli meie kodakondsusetus,“ jutustab Riina. ,,Rootsi oma meile ju kohe ei antud, Eestit enam polnud. Selle asemel oli Nõukogude Liit, kes luges kõiki vallutatud alade endisi elanikke samuti oma kodanikeks, mis sest et nad maailmas ringi pillutatud olid.“
See ebakindlus, ning Rootsi riigi otsus välja anda sõjavangis olnud lätlasi ja eestlasi, pani nii mõnegi tegutsema. Üsna arvestatav hulk põgenikke otsustasid riigist lahkuda. Mindi USAsse, Kanadasse ja Austraaliasse.
Riina enda side Gotlandiga algas juba koolitüdrukuna, kui hakkas Ojamaa suvekodus käima, ning töötas mitmeid aastaid kohapeal köögipiigana. ,,See oli kõige parem koolitus kokanduse alal, ning neid oskusi olen siiani endaga kaasas kandnud. Ja muidugi edasi arendanud,“ lisab Riina. ,,Tegime kodus oma toidu alati ise, ja nagu paljud teised eestlased, kasvatasime aias võimalikult kõike, mida lauale sai panna. Kellel oli võimalus, ostsid endale suvilad just selle eesmärgiga. Eriti hea, kui maja vee ääres, sest siis sai kalal käia. Sõime igat sorti kala, keedetud, praetud, suitsu- ja soolakala.“
Riinal on kaks täiskasvanud tütart ja mitu lapselast. Kõik oskavad eesti keelt, kuigi ta esimene abikaasa oli rootslane. Eesti keele ja kultuuri hoidmine oli justkui geenides edasi kantud. Praeguse abikaasa, Andersi, juured ulatuvad õieti samuti Eestisse, sest ema on pärit Vormsilt, vanast rootslaste külast, kust ta mõned aastad enne sõja algust Gotlandile teenijatüdrukuks läks. Gotlandi elanikest umbes 10% (ehk kuus tuhat) võivad öelda, et nende juured ulatuvad Eestisse. Riinagi kodu on nüüd pikemat aega just Gotlandil olnud.
,,Gotland on väga kena saar!“ kinnitab Riina. ,,Eks ma sellepärast lõpuks siia tulingi. Aga ega siin väga kerge pole, just vee pärast. Kui eestlased kunagi seda saart Ojamaaks kutsusid, siis nimelt nende paljude ojakeste ja vee pärast, mida saarel nägid. Aastasadadega on need aga põllumajanduse arenguga ära kadunud. Nüüd peame vett kokku hoidma. Ei mingit muru kastmist suvel, nagu ma olen kuulnud Kanadas või USAs tehtavat. Isegi taimede kastmiseks peame vihmavett koguma. Osa meie vett tuleb lausa merest. Mõnes mõttes on see isegi hea, sest vesi on nii puhas ja pehme, et ei pea liiga palju seepi kasutama.“
Kuigi teame ju väga hästi, eriti tänu meie endi seenetargale Andrus Voitkile, et siinsetestki metsadest võib väga korraliku seenesaagi koju tuua.
Riina põhitööks on maaelunõustamine, aga lisaks on ta vedanud erinevaid projekte, tõlkinud ning olnud giidiks Gotlandi külalistele. 90-ndatel sai väga palju koostööd tehtud erinevate Eesti ettevõtete ja põllupidajatega, millised suhted on siiani elus. Lisaks korraldab ta turistireise kohalikele rootslastele, kellele meeldib väga Eestit külastada ja näiteks nädalakese või kaks mõnes spaas puhata. Looduslähedus on talle samuti väga tähtis olnud. Eestlasele omaselt ei saa kuidagi metsast eemal olla, sest seal on ju nii palju erinevaid sorte seeni. ,,Ma viin lausa rootslasi seenele, kuigi nad ei jõua ära imestada, kas tõesti võib kõike seda süüa, mis nad minu juhendamisel metsast korjavad,“ seletab Riina. Eks see kisub natuke sinnapoole nagu Kanadaski, kus keskmine elanik peale šampinjoni eriti muid seeni ei tunnista. Kuigi teame ju väga hästi, eriti tänu meie endi seenetargale Andrus Voitkile, et siinsetestki metsadest võib väga korraliku seenesaagi koju tuua.
,,Ma viin läbi ka juuretisega küpsetamise koolitusi, teeme teiste eestlastega musta leiba ja verivorsti,“ jätkab Riina toiduteemaga. ,,Aga olen isegi maksavorsti proovinud teha, sest üks ungarlane oli sellest väga huvitatud.“
Kõige selle kõrvalt on Riinale väga südamelähedaseks saanud erinevate muistsete viljasortide uurimine. Neid ei saa muidugi tänapäeva tehnikaga samas koguses kasvatada, aga ta kiidab, kui suur vahe on uuel ja vanal sordil. Alustades sellest, et vanasti kasvatati vilja, mille toiteväärtus oli palju suurem, rääkimata maitsest või sellest, kuidas taimed olid seotud ka asupaigaga, kus nad kasvasid. See tähendas vähem haigusi ning muid hädasid, mis viljakasvatamisega käsikäes käivad. ,,Neid väiketootjaid ja -põllumehi on tekkinud üle ilma. Isegi Kanadas on neid mitmeid,“ jutustab Riina. ,,Ega ma ei ootagi, et kõik suunaksid end ümber vanale, kuigi oleks ju tore. Aga tasub toimetada parasjagu niipalju, et need viljasordid siiski välja ei sureks ning ühel päeval ehk saamegi tagasi nende juurde minna.“
Ning on neid, kelle hing jääbki katki, isegi kui nad sündinud juba täiesti uuel maal.
Huvitav on see, et Riina on tegelikult õppinud pedagoogikat ja psühholoogiat ning isegi filmiteadust. Alles hiljuti sai ta aga kätte bakalaurusekraadi Uppsala ülikoolist eesti keele erialal. Ta uuris väga huvitavat teemat oma eestlastest eakaaslaste kohta, kes kõik põgenike lapsed ja koos ühes klassis õppisid. Kui loen tema lõputööd, siis mõtlen, et teema on piirideta ja ajatu. Ei tähenda, kas kodu leiti Rootsis või Kanadas, kas see juhtus 80 või kaks aastat tagasi.
Ikka on neid, kes suudavad hästi kohaneda, hoida alles oma kultuuri ja keelt ning parasjagu tasakaalustada elu oma kultuuri taustal uues keskkonnas. Ning on neid, kelle hing jääbki katki, isegi kui nad sündinud juba täiesti uuel maal. Nagu kirjutas üks Riina uurimusest osavõtja: ,,Mulle ei sobinud Rootsis olemine, hakkasin 90-ndatel Eestit tundma õppima ja tundsin ennast kodus, tuttavas keskkonnas! Kas see on võimalik? Ma tunnen end koduselt eestlasena. Olen nii kaua oma kodumaast ilma jäänud. Eestis on tore olla! Ma kuulsin kogu aeg jutte, kuidas seal elada, lugesin raamatust ja äkki nägin seda kõike oma silmaga. Olen saanud kodumaa tagasi!“
Tulles tagasi Riina ja Gotlandi juurde, siis aukonsulaadi uksed on külalistele ikka lahti. Kuigi tasub enne kindlaks teha, et ta parasjagu kusagi metsas seenel pole või mõnda seminari läbi ei vii. Sügisel on plaanis korraldada suurpõgenemisele pühendatud mälestusprogramm, mida iga kümne aasta tagant ikka tehtud. Kahjuks on Rootsi riik tõmmanud kokku rahvusi toetavaid rahastusi, nii et nüüd tuleb otsida muid võimalusi. Kuid Riina on kindel, et kõik saab tehtud, ning äkki juhtub isegi nii, et kolme Balti riigi presidendidki jõuavad koos saarele.
