Uno Roose: see maa siin on minu maa
Inimese mälul on reegliks talletada hea ja unustada halb. Kuid igal reeglil on erandid ja üht sellist erandit tajub teravalt mees, kes neljateistkümne aasta vanuses pidi jätma oma kodumaa.
Uno Roose sündis Valgas 1930. aasta veebruaris. Ta isa oli kutseline sõjaväelane, auastmelt vanemveebel, ema kodune. Koos ema ja neli aastat vanema õega nautis ta oma elu esimesed kümme eluaastat rõõmsat ja muretut lapsepõlve.
Kui 1940. aasta suvel toimus Eestis võimuvahetus, kuulis poisike vanemaid inimesi murelikult sosistamas, et ega sellest vist midagi head loota ei ole. Karm reaalsus näitas peatselt oma palet ja kinnitas kõnelejate kahtlusi.
Kümneaastane poiss pani tähele, kuidas peideti Eesti lipp, rahvuslikud esemed ja ehted. Nende avastamine tähendas rahvavaenlaseks tunnistamist. Ta koges kriminaalvangide vabastamist, nägi pealt rahvuslike mälestusmärkide suurte haamritega hurraa-hüüete saatel purustamist. Nägi ka küüditamisrongi Valga jaamas. Üks ta onudest arreteeriti, teine mobiliseeriti. Terror, mis mingil määral puudutas pea igat perekonda, mõjus masendavalt ja karastas poisikese meheks ilma nooruki vaheastmeta.
Kui algas sõda Saksamaaga, koondati eesti sõjaväeüksused, nende hulgas ka Uno isa, Värskasse. Seal moodustati neist punaarmee lahingüksus, mis viidi Venemaale, et peatada sakslaste pealetungi. Sakslased olid aga niivõrd edukad, et võtsid kogu üksuse vangi enne, kui need oleksid suutnud vasturinnet moodustada. Esimene grupp vangist vabanenuist saabus Valga raudteejaama 1941. aasta novembris. Ka Uno isa jõudis õnnelikult tagasi oma pere juurde.
Sõjaolukorras olid elutingimused loomulikult viletsad, kuid rahvas hingas kergemalt, öiseid uksele koputamisi polnud enam karta. Uus ärevus võttis maad, kui paari aasta möödudes sakslaste sõjaõnn lõi kõikuma ja rindejoon hakkas Eestile lähenema. 1944. aasta alguses kuulutati välja sundmobilisatsioon, et tõkestada punaarmee edasitungi ja vältida kogetud terrori kordumist.
Ühes Hummuli talus vahetas ta viimased sõnad isaga, kes omakaitselasena oli teel Tartu rindele. Tema koos ema ja õega põgenes edasi sisemaa poole.
Ägedad võitlused Peipsi põhjaosas peatasidki mõneks ajaks pealetungiva vaenlase, kes oli sunnitud muutma strateegiat ja ründama Eestit lõunast, kus vastupanu oli nõrgem. Valga linn ja isatalu Kuigatsi vallas evakueeriti. Esmakordselt koges Uno, mis tunne on olla põgenik omal maal. Ühes Hummuli talus vahetas ta viimased sõnad isaga, kes omakaitselasena oli teel Tartu rindele. Tema koos ema ja õega põgenes edasi sisemaa poole.
Pere viimane peatuspaik Eesti pinnal oli Karksi-Nuias, kus ühte tallu oli kogunenud teisigi põgenikke. Seal paiknes ka üks Saksa väeüksus, mis varustas Emajõe rinnet ravimitega. Ühel soojal septembri õhtupoolikul teatas üksuse ülem, et Eesti kaitsmisest loobutakse ja nende üksus lahkub tunni jooksul. Kes soovib, tulgu kaasa.
Sel hetkel sündis Unos suur muutus. Esimese hooga valdas teda senitajumatu hirmutunne. Naispere kõhkles, kodumaa jätmise otsust oli raske langetada. Uno aga tundis, et kui ta nüüd otsustavalt ei tegutse, jäävad nad läheneva punaarmee küüsi, põgeneda polnud enam kuskile. Isa oli rindel vaenlasega sülitsi koos, temale ainsa meesolevusena langesid perekonnapea kohustused. Ta hüppas sõjaväe transportveokile ja hüüdis: ,,Mina lähen!“ See resoluutne hüüatus mõjus ka emale otsustavalt. Ta pakkis kiiresti oma kohvri hilpudega ja ronis koos õega autokasti.
Kolonn alustas sõitu videvikus. Uno tundis teatud kergendust, et Läti piir ületati ööpimeduses, mistõttu keegi ei näinud noore täismehe palgeilt voolavaid pisaraid. Ka mehed nutavad, kuid ainult salaja. See oli hetk, mille ängistavat mõju hilisemad aastakümned pole suutnud hingest kustutada.
Lätimaale jõudnud, anti üksusele korraldus loobuda tsiviilisikute eest hoolitsemisest. Üksuse ülem võttis ühendust raudteeametnikega, kes neid Liibavisse (Liepaja) toimetasid ja ka laevale kohad varusid. Gotenhafeni (Gdynia) läbikäigulaagris avaldasid nad soovi siirduda Breslausse (praegune Wroclaw Poolas). See soov rahuldati.
Just jõululaupäeval saabus Breslausse rõõmustav sõnum, et ka pereisa on Saksamaale jõudnud. Jaanuaris tuli ta neile järele ja üheskoos sõideti tema elukohta Rathenowis, Berliinist umbes sada kilomeetrit läänes. Breslaust lahkumine toimus eelviimase rongiga, siis kuulutati linna rajoon kindluseks. Neli kuud hiljem tuli põgeneneda ka Rathenowist, sest rinne lähenes.
Ühel hilisõhtul asus kolmeteistkümneliikmeline eestlaste grupp jalgsi teele lääne suunas. Varahommikul avastas keegi üksiku heinaküüni, kuhu surmväsinud põgenikud heitsid heintele puhkama. Umbes tunni aja möödudes äratas neid mundris sõjaväelane ja teatas, et Vene tankid on neist kuue kilomeetri võrra tagapool. Muudkui jalule ja edasi!
Nüüd muutus olukord kaootiliseks. Enam ei liikunud grupp koos, vaid igaüks rühkis edasi vastavalt oma võimetele. Roose pere jäi pärast pikka ja väsitavat kõndimist kraavipervele puhkama, kui väike sõjaväe autokolonn nende juures peatus ja neile pereema palve peale küüti andis. See tähendas paarisaja kilomeetrilist edumaad ja kosutavat puhkust väsinud jalgadele. Kolonn viis neid Lübecki lähedusse, kust nad jalgsi edasi astusid kuuldes, et linn paikneb Vene ja Inglise tsoonide piiri kardetavas läheduses. Nad hakkasid liikuma Kieli suunas, taas aeg-ajalt mõne autotranspordi abil jalavaeva vähendades.
Sügavat und segasid vaid üksikud pommiplahvatused ja õhusurvest purunevate aknaklaaside klirin. Järgmisel päeval alistus Saksamaa. Euroopas oli sõda lõppenud.
7. mai õhtupoolikul avastasid põgenikud tee ääres mahajäetud barakid, heitsid tühjadele naridele ja uinusid silmapilkselt. Sügavat und segasid vaid üksikud pommiplahvatused ja õhusurvest purunevate aknaklaaside klirin. Järgmisel päeval alistus Saksamaa. Euroopas oli sõda lõppenud.
Mitmel pool hakati rajama põgenikelaagreid. Roose pere läbis mitu väikest laagrit enne kui need suleti ja neid toimetati Taani piiri äärde Flensburgi. Seal oli suhteliselt suur ja organiseeritud eestlase kogukond. Laagri gümnaasiumis võimaldus Unol jätkata oma pooleli jäänud haridusteed.
Kodumaale naasmise võimalusest unistati endiselt, kuid pärast sõja lõppu hakati tasapisi taipama, et see lähitulevikus teoks ei saa. Vahepeal tuli leida teisi võimalusi, et end taas normaalsesse ellu lülitada.
Et Inglismaa oli lääneriikidest esimene, kes pagulastele uksed avas, valisid Roosed selle tee ja siirdusid juba 1947. aasta juunis kaheaastase töölepingu alusel sinna. Neli aastat hiljem otsustasid nad ümber asuda Kanadasse, kus leidsid uue eluaseme Toronto suurlinnas.
*
On 3. juuli, 2019. Ülemaailmsed ESTO pidustused on leidnud tee vaba Eesti pinnale. Maarjamäele rajatud kommunismiohvrite memoriaali juures seisab Uno Roose ja kõneleb vabadele eestlastele. Ta lausub tunnustavaid sõnu Kanada riigile, mille valitsus on suhtunud meie rahvuslikku tegevusse mõistvalt ja soosivalt. Lõpetab aga iga sõna mõjuvalt rõhutades: ,,See siin on minu maa. Ta on mind sünnitanud ja lapsepõlves kasvatanud. Minu esiisad on selle maa eest elu andnud, see maa on mulle püha ja ma ei saa teda loovutada, kus iganes ma elan.“
Mida muud võikski Uno lausuda. Ta Kanadas loodud perest võrsunud poeg on elanud Eestis taasiseseisvumisest saadik ja rajanud seal oma pere. Nii on Uno ikkagi koju jõudnud.
Eerik Purje
*******
Armas lugeja! Oled teretulnud jagama oma või oma perekonna põgenemise ja uue elu sisseseadmise lugu. Palun saada oma lugu: eetalitus@eestielu.ca või Eesti Elu, 3 Madison Ave, Toronto, ON M5R 2S2.
