Subscribe Menu

Suurpõgenemine 80. Uue elu loomine Ameerikas

Põgenemine Eestist 1944. aastal lõppes sellega, et saadi viimase faasina Ameerikasse, aga uue elu rajamine oli raskustega seotud veel mitu aastat. Ei olnud ju üldse raha, mõnedel täielik keele puudus või siis ei olnud see küllaldane. Vaatamata sellele, et paljud olid Eestis elukutselised, haritud inimesed, nüüd said nad tööd kojameestena või koduabilistena või kuskil lihttöölistena. Raha pidi teenima.

Allpool on ära toodud katkendeid Albert Vilmsi päevikust, mida ta oli aastaid pidanud. Sihilikult on enamikus nimed välja jäetud ja paaris kohas teksti natuke lühendatud. See on tema lugu, tema pere algaastad Ameerikas. (Ü.E.)

Albert Vilms sündis 19. septembril 1903. a. Viljandimaal Võhma raudteejaama teisel korrusel asuvas korteris. Pärast jaamaülemast isa Jaagu surma 1911. a. kolis ema Amelie (nn Kehkla) koos perega Viljandsse. Albert Vilms läbis Viljandi Eesti Reaalgümnaasiumi, jätkates õpinguid Tartu Ülikoolis õigusteaduse alal. Kuulus korp! Sakalasse. Asus tööle vandeadvokaadiabina Viljandis; hiljem valiti ta linnapeaks (1939-1944).

1935. a. abiellus Else Aino Jürgensteiniga. Sellest abielust sirgus 3 poega: Jüri, Jaak ja Peeter. Küüditamisest esimese venelaste okupatsiooni aegu pääses pere oma arvates sellepärast, et Albert Vilms oli Tuletõrjeühingu asjaajaja. 1944. a. oli perekond sunnitud põgenema Saksamaale, sealt edasi Ameerikasse, Seabrooki. (Peeter Vilms)

Barakid olid puhtad, voodites oli puhas pesu ja valged froteerätikud. Baraki seina ääres oli suur söekast. Seabrook Farms kompanii poolt anti esimesel talvel kütteks tasuta süsi.

Become a subscriber to continue reading!

Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.

Starting from $2.30 per week.

Go to Subscription Plans

Read more