*
1929. aastal Viljandimaal Õisus sündinud ja 2021. aastal Torontos igavikuteele läinud Maret Truuvert oli Kanada esimesi naishambaarste. Hambaarst sai ka ta tütar Piretist ja tütretütar Trinast ning esimeste ühe pere kolme põlvkonna naishambaarstidena mindi suisa Kanada ajalukku.
Maret Truuvert on olnud austatud ja tunnustatud nii Kanadas, kus oli praksise kõrval kaua ülikooli õppejõud, kui Eestis, kus õpetas ja aitas sünnimaa hambaarste ning sai tänutäheks Punase Risti V klassi teenetemärgi.
Tee, mida see alati õppida ja õpetada armastanud vahva naine pika elu jooksul läbi elas, ei olnud kaugeltki lust ja lillepidu. Üks elumuutvamaid ajajärke oli see, kui tal tuli sünnimaalt Eestist põgeneda ja asuda noore inimesena võõral maal oma elu ehitama.
Maret oli Eesti aja piimandustegelase ja Hjalmar Mäe valitsuse põllumajandusministri Hans Saare tütar ning see tähendas, et punaste võimu all oleks nende pere varem või hiljem repressioonide ohvriks langenud. Suur oht oli juba venelaste esimese tuleku järel, kui kõrgemat ja keskklassi arreteeriti, deporteeriti, kui palju inimesi lihtsalt kadus.
„Minu vanemad kolisid esmalt Tallinna Väike-Ameerika tänavalt emakoju vaiksemale Ahju tänavale, aga peagi saime hoiatuse, et ikka võidakse isa peale kaevata ja meid leida. Vanemad kaalusid koguni fiktiivset lahutust, et isa vangistamise puhul peret säästa, aga leidsid, et vaevalt naistele-lastelegi halastataks ja loobusid. Isa läks tööle ühte pisikesse laborisse, kus teda ei tuntud, nii pääsesime esimesest küüditamisest. Enne sakslaste tulekut liikus isa ühest maameiereist teise, igas oli ta õpilasi, ja ta pääses jälle, kui vene väkke võtta taheti,“ rääkis Maret Truuvert 2015. aastal.
1944. aasta märtsipommitamise ajal oli Maret vend Toomasega maal vanaema juures. Lakaluugilt nähti põlengu kuma ja kuuldi pommide lõhkemise mürinat, laste hing oli täis muret Tallinna jäänud vanemate pärast. Paari päeva pärast tuli kiri, mida halbu uudiseid kartes lahtigi teha ei julgetud, aga ometi oli ema ja isaga kõik korras, kirjutati, et üksnes kodumaja koos seesolevaga oli hävinud.
Kuna venelaste uus okupatsioon muutus järjest reaalsemaks, otsustasid Mareti vanemad Eestist lahkuda. Tee Saksamaale oli lahti, aga seda arvestati kui viimast võimalust ja sooviti põgeneda hoopis üle mere Rootsi.
„Rootslaste Eestist äraviimist organiseerinud inimestele kingiti üks suur ja väärtuslik vaip, mu vanaisal ilmnesid äkki rootsi juured ja ema passi rahvuse lahtrisse ilmus „eestirootslane“. Passid olid kirjutatud käsitsi ja sama värvi tindi leidmine polnud probleem,“ teadis Maret.
Öeldi, et pole rootsi juuri, aga Maret arvab, et valitsuse eksliiget lihtsalt peljati pardale võtta.
Maret ema ja vennaga said koha 1944. aasta augustis ja septembris Haapsalust terve rea merereisidega eestirootslasi ja Eesti vaimueliiti Stockholmi viinud mootorpurjekale „Juhan“. Isa jäi maha. Öeldi, et pole rootsi juuri, aga Maret arvab, et valitsuse eksliiget lihtsalt peljati pardale võtta.
„,,Juhan“ väga lootustandev välja ei näinud. See oli suur põgenikeveoks kohandatud kaubalaev, mis mahutas 300 inimest, aga kuhu topiti koos pagasiga 1300! Meile anti üks riiulikoht, laeva iga nurk ja pilu olid hõivatud. Laeva kaks kemmergut läks kohe rivist ja õige pea õiendati laevas hädasid kuhu iganes. Mina jäin kohe merehaigeks ja tahtsin vaid surra,“ mäletab toona 15-aastane Maret.
Purjetati Rootsimaa poole, kuniks selgus, et miskipärast oldi läbi miiniväljade hoopis tagasi Eestis, Paldiskis. Venelased viskasid „Juhanile“ pommigi, mis õnneks ei tabanud. Järgmisel hommikul võeti taas suund Stockholmile ning nelja raske päeva pärast oldi Sveamaa rannas.
See oli „Juhani“ eelviimane reis põgenikega, viimasega said üle Mareti tädid ja vanaema. Isa oli pere jaoks mõnda aega kadunud.
„Rootsi põgenikelaagris ärkasin mõnikord öösel üles ja nägin, kuidas päeval vapralt südamevalu peitnud ema nutab. Ja milline rõõm see oli, kui selgus, et isa oli Saaremaalt pisikese kaluripaadiga Ahvenamaa alla triivinud. Soomlased aitasid nad Rootsi ja said selle eest tasutud kohviga, mida väga armastavad,“ teadis Truuvert.
Rootsis magasid põgenikud väsimuse välja paberist linade vahel, seejärel hakati rändama laagrist laagrisse. Oma pagasit ei näinud Mareti pere enam kunagi, aga see-eest pani Rootsi riik nad riidesse. Maret sai Rootsi kuningalt kingiks helerohelise pikkade käistega kleidi, tumehalli palitu, bareti, kingad, pesu ja sukad.
Laagrite üksluise elu tegid noored endale huvitavamaks. Laulumaias Maret pani Tylösandis põgenikest kokku menuka lastekoori, seejärel avas koos sõbrannaga laagri lasteaia, organiseeris mardipäeva karnevali jne.
Rootsis jätkus Mareti kooliteegi, ja avaldus tema töökus ning lahtine pea. Lundis sai ta suhu rootsi keele, oli esimese õppeaasta lõpuks klassi parim ning kui kahe aasta pärast algastme lõpetas, öeldi Maretile, et tema hinded olid kõrgeimad, mis iial selles koolis nähtud. Progümnaasiumi järel lõpetas Maret hiilgavalt Lundi erakooli Spyken ning tahtis järgmiseks Stockholmis hambaarstiks õppida.
„Meditsiin tõmbas. Ja uskusin isa, kes ütles – kui oled üldarst, siis kuulud 24/7 patsientidele. Aga hambaarst paneb tööpäeva lõppedes ukse kinni ja saab perele pühenduda. Ma ei kahetse, et isa kuulasin,“ kinnitas Maret Truuvert.
Kellele muideks ei meeldinud üldse Rootsi maksupoliitikagi – võtta noortelt just siis, kui nad raha väga vajavad, suurem osa sissetulekutest maksudest ja anda raha mitmel moel tagasi valitsuse suva järgi.
Stockholmi stomatoloogiateaduskonda sai Maret 1949 juunis sisse, abiellus esimestel tudengiaastatel ja sünnitas tütar Pireti, ent rahusadamasse jõudmisest veel mõelda ei julgenud. Sest - atmosfäär Rootsis polnud põgenike vastu eriti sõbralik, sageli kuuldi kohalikelt väljendit „pagana võõramaalased“. Veel hullem oht tuli aga Rootsi valitsusest, kes andis venelastele välja sadakond sakslaste poolel võidelnud ja sõja kaotamise järel Rootsi pagenud baltlase. Polnud garantiid, et see jälle ei juhtu ja nii ähvardas oht ka Mareti desertöörist abikaasat Antsu. Kellele muideks ei meeldinud üldse Rootsi maksupoliitikagi – võtta noortelt just siis, kui nad raha väga vajavad, suurem osa sissetulekutest maksudest ja anda raha mitmel moel tagasi valitsuse suva järgi.
1951. aastal saidki Truuverti pere väljarändamispaberid korda ja sõideti üle Atlandi Quebec Citysse, sealt edasi Torontosse. Kus kohe uuriti, kuidas saaks Maret oma Rootsis alustatud stomatoloogiaõpinguid jätkata.
„Montreali ülikoolis öeldi – ei, tüdrukuid me ei võta, need abielluvad, sünnitavad lapse ja ei hakka tööle. Lõime käega, ei hakanud seletama, et olengi juba abielus ja laps on ka, läksime uurima Toronto ülikooli. Seal oldi naissoo vastu lubavamad, ometi pidin enne immatrikuleerimist tegema võistluseksami. Lõpetasin selle ülikooli kolme aasta asemel kahega ja jõudsin järele kõigile juba ühe diplomiga ülikooli tulnuile,“ meenutas Maret. „Kui 1956. aastal lõpetasin, oli Kanadas hambaarstidest vaid kolm protsenti naised. Seda tööd peeti naisele raskeks ja ohtlikuks. Palju aastaid hiljem Eesti süsteemiga tutvudes imestasin, et seal võis meeshambaarste näppudel üles lugeda.“
Miski ei tulnud siiski kergelt – Maret Truuvert kinnitas, et tema elus olid eriti Kanadasse kolimise järel ajad, mil ta aina õppis, õppis ja õppis. Ning siis aina töötas ja töötas: erapraksises, ülikooli õppejõuna, kodus nelja lapse emana, pidas lisaks talugi.
Tosin aastat erapraksist selja taga, läks Maret 1968. aastal jälle õppima, omandas kõrgemad kraadid ja sai Toronto ülikooli õppejõuks. 1978. aastal lõpetas hambaarstina ülikooli tütar Piret, kellega jäädvustuti ühes omapärases populariseerivas trükises. Nimelt hakkasid Kanadas arusaamad naiste rollist ja võimetest tasapisi muutuma ja 1975. aastal trükiti suures tiraažis neli raamatukest, milles kinnitati, et naised võivad olla nii head hambaarstid, lendurid, poliitikud kui kinnisvaramüüjad. Hambaarstide bukleti peategelased olid doktor Margaret ja tema praktikandist õpilane, tütar Penny. Esimestel lehekülgedel oli peategelane doktor Margaret, viimasel ütles Penny, et peab ka praktiseerima ja palus patsienditooli istunud emal suu lahti teha. Mõistagi peitusid nende varjunimede taga ülikooli õppejõud Maret Truuvert ja tema tudengist tütar Piret.
Maret Truuverti ja tema pere põgenemisest ning uuel kodumaal jalgele tõusmisest kirjutati pikemalt Tiit Lääne ja Enn Halliku 2012-2018 avaldatud raamatusarja ,,Meritsi maailma“ viiendas köites „Pakku punakatku eest“.
***
Armas lugeja! Oled teretulnud jagama oma või oma perekonna põgenemise ja uue elu sisseseadmise lugu. Palun saada oma lugu: eetalitus@eestielu.ca või Eesti Elu, 3 Madison Ave, Toronto, ON M5R 2S2.
