1944 suurpõgenemine on kurb tähtpäev, mida peab teadma ja mäletama iga eestlane ükskõik kus maailmas. Seda enam, et taas ähvardab Eestit ja eestlasi idast suur oht.
Sir Arvi Hillar Parbo (10. veebruar 1926 Tallinn – 1. mai 2019) oli Eesti päritolu Austraalia mäeinsener ja tööstur. Ta oli samaaegselt kolme Austraalia suurima ettevõtte juht. 1978. aastal löödi ta Austraalia tööstuse arendamise eest rüütliks (Knight Bachelor). Teda on vääristatud mitmete tunnustuste ja aunimetustega, Eesti Vabariik hindas ta teeneid 2001. a Eesti Valgetähe II klassi teenetemärgiga.
Arvi Parbo varane lapsepõlv ei erinenud millegi poolest paljude teiste sama aastakäigu poiste omadest ja esimesed eluaastad ei pannud arvama, et hilisem elu toob suurel hulgal katsumusi, millest aga auga välja tullakse ja üks eesti mees kuninganna poolt ka rüütliks lüüakse.
Arvi kasvas üles 1930. aastatel koos kolme vennaga oma vanemate talus Loodna lähedal Läänemaal, kus lähemad keskused olid Kullamaa 10 kilomeetri ja Märjamaa 20 kilomeetri kaugusel. Arvi oli vendadest vanuselt teine. Talus kasvades sai selgeks, et edu aluseks on töökus ja poisid olid noorest peast alates talutöödel jõukohaselt abiks.
Keetmine ja talvel maja soojendamine käis puudega köetud pliidi ja ahjude abil. Valgustuseks olid petrooliumilambid ja pimeduses väljas ning laudas talitades käisime petrooliumilaternatega.
Arvi kirjeldab toonast elu talus nii: ,,Elu maal sel ajal oli teistsugune kui tänapäeval. Elektrit meie ümbruskonnas ei olnud. Keetmine ja talvel maja soojendamine käis puudega köetud pliidi ja ahjude abil. Valgustuseks olid petrooliumilambid ja pimeduses väljas ning laudas talitades käisime petrooliumilaternatega.
Toit oli oma saadustest, leiba küpsetas ema ja isegi seepi keetsime searasvast ja seebikivist ise. Küla poes umbes kilomeetri kaugusel käisime ainult soola, suhkru, soolaheeringate jne. ostmiseks.
Kõik tööd tehti hobustega, jõumasinaid ega traktorit meil ei olnud. Hobuseid oli kuus ja meie, poisid, õppisime varakult nendega ümber käima, kündma, äestama, heinasaadusid küüni vedama ja piima meiereisse viima. Mina õppisin lehmi lüpsma ja tegin seda tihti koos karjanaise ja emaga.“
Kuna autot ei olnud, liiguti kas jalgsi, jalgrattal või hobusega. Telefon jõudis tallu 1930. aastate lõpul. Päevauudiseid kuulati aku jõul töötavast raadiost ja selle akut laeti algkooli juures oleva tuuleveskiga. Keskuseks oligi koolimaja, mille saalis peeti tähtpäevadel aktusi ja vahest näitemänge ning muid ettekandeid.
Peres oli au sees kirjasõna – kui isa käis Tallinnas, oli tal tagasi tulles tavaliselt kaasas väljamüügilt ostetud raamatuid, millest aja jooksul sai küllaltki suur raamatukogu ning poistest said eluaegsed raamatusõbrad.
Koolitee algas Arvil kaheksa-aastaselt neli kilomeetrit eemal Loodna algkoolis. Aastal 1939 sai ta sisse Gustav Adolfi progümnaasiumi Tallinnas ja elas kooli ajal onu juures Pelgulinnas. Kommunistlik riigipööre juunis 1940 muutis koolisüsteemi, progümnaasiumid kui kodanlikud nähtused suleti ja sügisel läks Arvi tagasi Loodna algkooli 6. klassi.
Septembris 1941 pääses ta Gustav Adolfi gümnaasiumi esimesse klassi ja 1943. a kevadel II klassi ja gümnaasiumi alamastme lõpetanuna otsustas ta minna Tallinna Tehnikumi elektrotehnikat õppima. Paraku jäi õppimise aeg seal lühikeseks, kuna Punaarmee murdis 1944. a jaanuaris Saksa rinde Leningradi all ja jõudis kiirelt Narva lähistele. Eesti oli teise Nõukogude okupatsiooni ohus ja viimane Eesti Vabariigi peaminister Jüri Uluots kõneles raadios, kutsudes mehi selle peatamiseks üles ning toetades toimuvat sakslaste mobilisatsiooni.
Sellest ajast kirjutab loo peategelane nõnda: „Mina koos kahe koolivennaga otsustasime kooli pooleli jätta ja sellele kutsele järgneda. Kutsealusteks olime liiga noored, aga veebruari algusel astusime vabatahtlikult Eesti Lennugruppi. See koosnes merelennu eskadrillist Ülemistel, mis oli luuretegevuses ning tegutses allveelaevade vastu Soome lahel, ja kahest ööpommitajate eskadrillist, mis asusid alguses idarinde põhjalõigus Venemaal, hiljem Virumaal Rahklas.
Pärast väljaõpet Liibavi lennukoolis Lätis (mina maapealses personalis) moodustati meie õppegrupist ööpommitajate kolmas eskadrill, mis saadeti juunis 1944 Jõhvi lähedale Tammiku välilennuväljale ja pommitas sihtmärke Narva, hiljem Sinimägede rindel ja lähitagalas kuni augusti lõpuni. Järgnes paar nädalat lende ajutistelt lennuväljadelt Türi lähedal Tartu rindele ja septembri keskel Eestist lahkumine. Suures segaduses polnud võimalik perekonnaga ühendust võtta ja nii ma ei teadnud mitu aastat, mis nendega oli juhtunud.“
Nii algas Arvi Parbo põgenikuteekond. Pärast peatust Leedus läks teekond läbi Ida-Preisimaa ja Poola Saksamaale, kus lennugrupp lõpetas tegevuse. Märtsini 1945 oldi alguses nimeliselt langevarjurite, tegelikult jalaväe väljaõppel Esbjergis Taanis ja siis õhutõrjes Dortmundis Saksamaal. Aprillikuus jõudis ta Eesti Diviisi tagavararügemendi juurde Odenses Taanis, kust kuu lõpu poole algas tee diviisi juurde Sileesias. Kuna Berliin oli juba Punaarmee piiramisrõngas ja sealt ei saanud enam läbi, siis laaditi mehed rongilt maha ja marsiti Punaarmee kannul 400 kilomeetrit lääne poole, kuni mai alguses kohtuti Lüblowi küla juures Mecklenburgis Ameerika eelvägedega. Paraku jäi see koht Nõukogude tsooni, kust ameeriklased tagasi tõmbusid, enne andes mehed üle inglastele Inglise tsooni viimiseks. Järgmised kuud oli Arvi Inglise sõjavangis Uklei järve ääres Schleswig Holsteinis.
Septembri lõpul 1945 õnnestus tal pääseda Eesti DP (displaced persons) laagrisse Lübeckis, kus asutati kiiresti Eesti Gümnaasium, mille Arvi lõpetas 1946. a kevadel.
Hamburgis asutatud Balti Ülikoolis õppis Arvi ühe semestri filoloogiateaduskonnas, kuid hing kiskus inseneriasjanduse poole, millega oli ta juba Tallinna Tehnikumis alustanud. „Olin ka huvitatud mineraalidest ja Tallinnas koolis käies olin vabal ajal käinud Lasnamäel kivimurdudes trilobiite ning muid fossiile korjamas. Panin need huvid kokku ja otsustasin hakata Bergakademie Clausthalis (Clausthali Mäeakadeemias) Harzi mägedes mäeasjandust õppima,“ meenutab Arvi.
Harz oli alates 10. sajandist olnud seatina-, tsingi- ja hõbedakaevanduste keskus. Clausthali Mäeakadeemia asutati aastal 1775 ja seal olid paljud Ameerika mäeinsenerid, metallurgid ja geoloogid oma elukutsed omandanud, enne kui Ameerikas sellised koolid avati. Sõja ajal suletud mäeakadeemia avati taas ja Arvi alustas oktoobris 1946 seal õpinguid, kaastudengeiks suures osas tagasipöördunud sõdurid. Õppimistingimused olid viletsad – 1946. a talv oli eriti külm, ja kuna koolihoonetel polnud kütust, käisid nii õpetajad kui ka õpilased loengutel paksude mantlite, karvamütside ja kinnastega. Ebamugavustele vaatamata oldi entusiastlikud, sest teati, et õppetöö tulemustest oleneb edaspidine tulevik.
Ka Arvi otsustas minna õnne otsima teisele poole maakera ja novembris 1949.a astus ta pärast kolmenädalast vahepeatuseta laevareisi Itaaliast Napolist esimest korda Austraalia pinnale Melbourne’is.
Koolivaheaegadel töötas Arvi kaevandustes, et saada praktilisi kogemusi ja ka sissetulekut. Seal töötades küpses ka otsus Euroopast lahkuda, sest puudus perspektiiv töötada Saksa mäetööstuses.
Austraalias oli aga puudus tööjõust ja seal oli ka mäetööstus. Austraalia esindajad käisid DP-laagrites töölisi värbamas ja ümberasumise formaalsused täideti kiirelt. Ka Arvi otsustas minna õnne otsima teisele poole maakera ja novembris 1949.a astus ta pärast kolmenädalast vahepeatuseta laevareisi Itaaliast Napolist esimest korda Austraalia pinnale Melbourne’is.
1949. aastal elas Austraalias 8 miljonit elanikku, enamasti inglise, iiri ja šoti päritoluga. Pärastsõjaaegsed sisserändajad olid suuresti inglise keelt mittekõnelevad, alguses DP-laagritest Saksamaalt, hiljem Hollandist, Itaaliast, Kreekast ja mujalt. Aastal 1966 tühistati ,,white Australia policy“, mis keelas mitte-valgete sisserännu ja pärast seda on paljud immigrandid tulnud Aasiast, enamasti Vietnamist ja Hiinast, aga ka Indiast ja mujalt. Elanikkonnast 60% elab kuues linnas, osariikide pealinnades Sydney, Melbourne, Brisbane, Adelaide, Perth ja Hobart.
Kuna Austraalia valitsus korraldas Arvi suguste immigrantide sõidu, siis tuli kaks aastat töötada valitsuse määratud töökohtadel. „Minu esimene töökoht oli Adelaide’i lähedal Lõuna-Austraalias kivimurrus suruõhuhaamriga lõhkeaine jaoks aukude puurimine. Hiljem sain tööle Adelaide’i ülikooli lähedal asuvasse vabrikusse, alguses töölisena ja hiljem tehnilise joonestajana, mis tegi võimalikuks õpingute jätkamise õhtustel loengutel. Osa minu õpinguid Clausthali Mäeakadeemias tunnustati ja nii sain esimesed kolm aastat töö kõrval osaajaliselt õppides lõpetada. Viimased kaks aastat sain stipendiumi abil täisajaliselt õppida, koolivaheaegadel töötasin kaevurina seatina ja tsingi kaevandustes Broken Hill’is ja 1955. aastal lõpetasin kursuse mäeinsenerina,“ kirjutab Arvi oma mälestustes.
Austraalias muutus ka isiklik elu. Adelaide’is kohtus Arvi taas Saima Sootsiga, kellega tutvuti juba Saksamaal läbikäigulaagris Austraaliasse sõitu oodates. Saima oli 14-aastasena koos emaga 1944. a Eestist lahkunud. Tema isa, Eesti mereväelane ja Pakri tuletorni ülem, oli jaanuaris 1941 arreteeritud ja suri sama aasta augustis Kirovi vanglas. Sellest sai perekond teada alles palju aastaid hiljem. Ka Saima vanaonu, kindralmajor Jaan Soots, suri Venemaal vangistuses.
Saima ja Arvi abiellusid 1953. aastal ja 1956. aasta aprillis, asudes esimesele töökohale ühes Western Mining Corporationi (WMC) kullakaevanduses Lääne-Austraalias, oli peres juba väike tütar Ellen.
Esialgu töötas Arvi maamõõtjana (markšeiderina) maa-aluses kaevanduses, seejärel kaevanduse üldjuhataja tehnilise abina ja pärast seda ühe satelliitkaevanduse juhatajana.
Alguses elati väikeses, umbes 1500 elanikuga keskuses nimega Bullfinch, kus peamiselt elasidki kaevanduse töötajad oma peredega. Kliima oli kuiv ja suvel kuum, ehkki talvel võis temperatuur öösel minna alla nulli. Vesi tuli maapealse torujuhtmega 400 km eemal olevast Lääne-Austraalia pealinnast Perthist. Ehkki Bullfinch polnud päris liivakõrbes, vaid madalate eukalüptide ja võsaga kaetud alal, oli seal suvel kuivaga tolmutorme. Kevadel pärast vihma oli aga ümbrus kaetud suurepärase looduskaitsealuste metslillede vaibaga.
Hiljem elati satelliitkaevanduse väiksemas keskuses Marvel Loch’is, umbes 80 kilomeetrit Bullfinchist. Neil aegadel sündisid perre pojad Peeter ja Martin.
Veebruaris 1960 saadeti Arvi WMC peakorterisse Melbourne’i peadirektori tehniliseks abiks, kus üks kohustusi oli alumiiniumitootmise projekti arendamisele kaasa aitamine. Järgmise paarikümne aasta jooksul sai firma maailma suurimaks alumiiniumoksiidi tootjaks. Tootmise käigus töötati välja ka tollal uudne meetod pinnase taastamiseks, kui kaevandamine on lõpetatud. Hiljem on sama meetodit kasutatud Austraalias ka mahakäinud talumaade taastamiseks.
Arvi oli tegev, kui 1960ndatel 320 km Perthist põhja pool Koolanooka Hillsis avastatud maapealse rauamaagi maardlast hakati esimesena Austraalias rauamaaki Jaapanisse välja vedama. 1964. a lõpul saadeti teda tagasi Lääne-Austraaliasse, Kalgoorliesse WMC Lääne-Austraalia tegevdirektori asetäitjaks. Jaanuaris 1966 avastasid WMC geoloogid niklit Kambaldas, kuiva soolajärve ääres Kalgoorliest 54 km lõuna pool. See oli esimene kord leida Austraalias niklit piirkonnas, kus varem olid olnud ainult kullakaevandused. Hiljem sai Austraaliast üks suuremaid niklitootjaid maailmas ja WMC’st maailma suuruselt kolmas nikli tootja.
Arvi tõusis karjääriredelil – septembris 1967 kutsuti ta peakorterisse Melbourne’i, kus veebruaris 1968 nimetati WMC üldjuhatajaks (General Manager), 1970 direktoriks, 1971 peadirektoriks (Managing Director) ja 1974 juhatuse esimeheks (Chairman).
1960ndate lõpul oli võimalik tulla esimest korda tagasi Eestisse. Nimelt olid soomlased välja arendanud nikli sulatamise uue tehnoloogia ja seoses Arvi firmale selle kasutamiseks loa andmisega septembris 1969 Soomes olles otsustas ta ka Eestit külastada, kuuludes Soome turismigrupi liikmeskonda. Reis Helsingist Tallinna toimus laeval Tallinn. Arvi kirjutab sellest nõnda: „Laeval kuulsin esmakordselt pärast peaaegu täpselt 25-aastast äraolekut eestikeelset raadiot. Sadamasse jõudes hakkasid silma punased loosungid tähistamaks ,,Tallinna fašistidest vabastamise 25. aastapäeva“. Niisiis teadsin, kes ma olen!“
See reis oli esimeseks taaskohtumiseks oma Eestisse maha jäänud perega – isa ja ema ja kahe noorema venna Jaanese ja Ooluga. Vanem vend Endel, kes oli 1942. a vabatahtlikult Eesti julgestuspataljoni astunud, Bad Tölzi sõjakoolis ohvitserikursuse läbi teinud, oli juulis 1944 Eesti Diviisi 45. rügemendi kompaniiülemana Sinimägedes langenud. Terve pere oli vahepeal samuti palju läbi elanud – ilma oli jäädud talust ja selja taha jäänud elu küüditatuna Venemaal.
Lisaks kaevandus- ja rikastusseadmetele, sulatusahjule ja rafineerimistehasele tuli ehitada mitmele tuhandele töötajale ja nende perekondadele kaevanduse lähedale uhiuus linn nimega Roxby Downs.
Arvi töömehe-elu Austraalias aga jätkus. WMC uurijad avastasid hiiglaslikud Olympic Dami vase-, uraani-, kulla- ja hõbedaleiukohad Lõuna-Austraalias 1975. a. Maagilade oli kaetud 350 meetri paksuse aherkivimite kihiga, ilma mingisuguste maapealsete märkideta selle olemasolust. Sellise sügavalt peidetud maardla leidmine oli suur saavutus geoloogidele. Kuid uraanivastaste liikumine ei teinud leiukoha kasutuselevõttu kergeks. Probleemidest saadi aga üle ning vase, uraani, kulla ja hõbeda tootmine algas 1988. aastal. Lisaks kaevandus- ja rikastusseadmetele, sulatusahjule ja rafineerimistehasele tuli ehitada mitmele tuhandele töötajale ja nende perekondadele kaevanduse lähedale uhiuus linn nimega Roxby Downs. Vesi linnale ja tööstusotstarbeks tuli pumbata 100 km kauguselt maa-alusest reservuaarist, kuna elekter tuli kõrgepingeliiniga 250 kilomeetri kaugusest jõujaamast. Ka Olympic Dam projekti laiendati hiljem mitmel korral, kuni see sai suurimaks allmaakaevanduseks Austraalias.
Suurte avastuste kõrval oli WMC-l aastate jooksul mitmeid väiksemaid uurimisprojekte, leide ja osalemisi ka Kanadas, USAs, Soomes, Hollandis, Brasiilias ja mujal. Lisaks mineraalidele ja metallidele toodeti ka õli ja maagaasi Austraalias ja USA-s. Oli ka projekte, mis olid ebaedukad, aga üldtulemusena WMC kasvas üheks suuremaks kaevandusfirmaks nii Austraalias kui ka kogu maailmas.
1980. aastatest alates oli Arvi Parbo peale WMC veel mitmete teiste firmade juhatuse esimeheks või direktoriks nii Austraalias kui väljaspool. Eestis kuulus Arvi Parbo 1990. aastal asutatud peaministri välismajandusekspertide nõukogu liikmeskonda.
Täname Guido Laikved, kelle vahendusel jõudis toimetusse ülevaade Sir Arvi Parbo elust. Parbo omakäeliselt kirja pandud elulugu on (mõningate muudatustega) ära toodudVahur Mägi ja Anne Valmase koostatud ning Tallinna Ülikooli Akadeemilise raamatukogu väliseesti kirjanduse keskuse ja Tallinna Tehnikaülikooli raamatukogu koostöös välja antud raamatus ,,Eesti teadlased ja insenerid välismaal“ (Teaduste Akadeemia Kirjastus Tallinn 2011 ISBN 978-9985-50-416-1). Siinse teksti aluseks on Arvi Parbo 2010. a Melbourne’is enese poolt kirja pandu.
