Kodust lahkumine
Oli 18. august 1944. Mälestuste järgi oli päikesepaisteline suvepäev. Elasime Külitses Tartu lähedal, kus mu isal oli väike koolitalu, mis oli antud kooliõpetajale kasutamiseks ja mis oli osa tema palgast.
Isa ise oli mobiliseeritud rindele Narva all, ema ja mina olime kahekesi kodus. Ema otsustas hakata leiba küpsetama. Järsku oli tavaline rutiin kui noaga läbi tõmmatud: isa saabus koju. Ta oli saanud paar päeva vabaks võtta, et vaadata, kas me oleme venelaste ja rinde eest ära saanud. Ei olnud, olime lihtsalt kodus.
Otsekohe tuli hakata minema! Isa laenas naabrilt hobuse ja vankri. Leivad jäid ahju küpsema, sest nende valmissaamist polnud aega oodata. Kanad ja lambad lasksime õue lahti, et nad ise end toiduga varustaks. Meil oli ka üks lehm. Sellega oli asi keerulisem, sest selle oli meile andnud hooldamiseks mu tädi. (Tädimees oli olnud raudteelane ja oli küüditatud 1941. a. Siberisse. Koos mehe ja mehe töökoha kaotusega kadus tädil ka lehmapidamise võimalus.) Leidsime, et kodust põgenedes peaks tädile tema lehma tagasi viima. Viisime lehma endiga Tartusse kaasa. Kas me viisime lehma Tartusse vankris või kõndis ta vankri järel, seda ma ei mäleta. Pole ka kelleltki seda enam küsida.
Lõuna pool, Otepää ja Elva suunas oli näha suitsusambaid. Seal oli rinne ja põlesid külad.
Tartusse jõudes leidsime, et kõik me sugulased olid juba põgenenud Viljandimaale. Ööbisime vanaisa majas, sest teadsime, kuhu võti oli peidetud. Kuna ka tädi, kellele lehm kuulus, oli lahkunud, andsime lehma tänaval vastu tulnud võõrale naisele kingituseks. Naine võttis lehma suure rõõmuga vastu.
Seejärel isa rahunes veidi ja läks veel tagasi Külitsesse, et naabrile hobune ja vanker tagastada. Tagasi tuli ta jala ja saabus Tartusse hilisõhtul.
Järgmisel päeval saime rongiga Tallinna. Tallinnas peatusime kaks nädalat põgenikelaagris, mis asus ühes koolimajas. Siis olime umbes nädal aega Keilas. Eestist lahkusime Paldiski kaudu. Laeva lahkudes hakkas terve laevatäis rahvast laulma Kuldrannakest.
Laevas avastasime suure üllatusena, et ka minu isa oli jõudnud samasse laeva. Olime näinud küll, et just enne laeva lahkumist saabus laeva juurde üks ratsanik ja pääseski veel laeva. See siis oligi mu isa. Rinde lagunedes jõudis ta sõjaväeüksus Türi lähedale, kus siis kõigile oli antud luba minna, kuhu soovivad. Enamik läks lõuna poole, Lätimaa suunas. Isa aga tuli Tallinna meid otsima. Sealt öeldi, et olime läinud Keilasse. Keilast öeldi, et läksid eelmisel õhtul Paldiskisse. Ja nii ta jõudiski laevale.
Omateada lahkusime kodust kaheks-kolmeks nädalaks, kuni rinne on jälle tagasi tõrjutud. Kõige halvemal juhul, meie arvates, tuli kodust ära olla sõja lõpuni.
Kartsime väga lennukite kallaletungi laevale, õnneks seda aga meie laevale ei toimunud. Laevalael olnud isa nägi küll, kui sõitsime läbi uputatud Moero rämpsust (kohvrid, puutükid). Meie laeva olevat peale võetud kaks merehädalist, teised olid varem päästetud. Danzigisse jõudes läks isa tagasi eesti üksuse juurde sõjaväes.
Omateada lahkusime kodust kaheks-kolmeks nädalaks, kuni rinne on jälle tagasi tõrjutud. Kõige halvemal juhul, meie arvates, tuli kodust ära olla sõja lõpuni.
Jõudmine Saksamaale
Jõudsime laevaga Danzigisse (Gdansk), mis tol ajal kuulus Saksamaale. Kel Saksamaal vähegi mingeid tuttavaid või sugulasi, kaasa arvatud väljamõeldud tuttavaid oli – asusid nende suunas teele. Need tuttavad ja sugulased elasid pea eranditult Saksamaa lääne- ja lõunapiirkondades. Varsti püüti aga sellised reisijad kinni ja suunati sinna, kuhu Saksa võimud põgenikke soovisid paigutada. Üks nendest aladest oli Sudeedimaa. See piirkond asub Dresdenist lõunas ja on praegu osa Tšehhi Vabariigist. Põliselt sakslastega asustatud, aeti sõja lõppedes Sudeedimaa 3.5 miljonit sakslast sealt minema ja nüüd elavad seal tšehhidest migrandid, kes sinna saabusid pärast II maailmasõda.
Sudeedimaa on looduslikult kaunis, ilusate mägede ja järvedega. Kummeri külla suunati umbes 60-70 eestlast ühe kuurordihoone saali, kus nad pidid kogu talve elama suurte klaasakendega palistatud tantsusaalis. Ahjud olid küll paigutatud saali, kuid nende soojendusvõime oli väike. Saal polnud mõeldud talvel seal elamiseks. Mitmed lapsed haigestusid külma tõttu ja üks neist suri peaaju põletikku. Meie – umbes kuus perekonda – olime teistest palju õnnelikumas olukorras. Olime esimesed saabujad ja saime teisel korrusel asuvad külalistoad endi majutamiseks. Meil oli palju soojem kui klaasrõdul viibijatel.
Kohalike sakslastega oli läbisaamine päris hea. Selleks aitas tolleaegsete eestlaste hea saksa keele oskus. Näiteks sai taludest sageli osta õunu ja ploome. Kui üks talunik ei müünud, siis järgmine müüs. Sakslased püüdsid ka meie lapsi panna saksa koolidesse. Esialgu sai sellest välja rabeleda. Lapsed ei osanud ju saksa keelt. Hiljem rinde lähenedes langes see probleem ära. Järgmisel õppeaastal olid juba eesti koolid põgenikelaagrites, kuid üks õppeaasta läks siiski vahelt kaduma.
Olime Sudeedimaal koos sugulastega – kolm tädi ja nende pered, vanaisa ja vanaema. Minu isa oli esialgu veel sõjaväes.
Olukord muutus järsku 1945.a. veebruaris, kui venelased olid jõudnud Dresdeni lähistele. Mu isa ilmus öösel meie juurde. Ta oli omavoliliselt sõjaväest lahkunud. Rinde tõttu pidime otsekohe sealt põgenema. Lahkusime sellest külast kell 3 öösel. Umbes 10 kilomeetrit kõndisime lähemasse raudteejaama. See oli öö, mil toimus Dresdeni suurrünnak. Pommitamise tõttu oli kogu taevas valge. Vähemalt polnud meil tarvis Dresdenist läbi minna. Sõitsime põgenikeešeloniga lõunasse, Baieri suunas.
Saksa külas Baieris
Pärast pikki edasi-tagasi rongisõite paigutati meid väikesesse Kühnhauseni külla Baieris, Augsburgi lähedal. Meie eesmärk oligi saada maale, suurlinnadest eemale, kus pole pommitamisi. Sõda kestis ikka veel.
Vist igas Saksamaa külas on võõrastemaja. Seal võib olla paar külalistuba juhuslike külaliste jaoks, kuid kõige tähtsam – seal on saal, kus kohalik külarahvas peab oma pulmi ja teisi pidusid. Need saalid olid sõja olukorras justkui loodud põgenikele. Kahekordsed laudnarid sisse ja iga saal mahutab 50-60 põgenikku. Nii olimegi selleski külas koos, 50 või 60 eestlast ühes ruumis. Kahes naaberkülas olid samasugused laagrid eesti põgenikega.
Järgmisest külast tuli delegatsioon paluma, et õpetaja peaks seal jumalateenistuse. Õpetaja kahjuks aga ei saanud teki alt välja tulla, sest ta naine parajasti parandas tema ainukesi pükse.
Selline põgenikelaager on vist kõige demokraatlikum ühiskond maailmas. Kõik teavad teiste elu peensusteni. Ülikooliprofessori kõrval järgmises voodis võib magada näiteks tänavatüdruk või mingi kraade. Ehk võib järgmises voodis magada ema paari väikese, haiglase lapsega (kes sageli nutsid või virisesid tühja kõhu või külma pärast). Meie kõrval oli eesti kirikuõpetaja oma abikaasaga. Järgmisest külast tuli delegatsioon paluma, et õpetaja peaks seal jumalateenistuse. Õpetaja kahjuks aga ei saanud teki alt välja tulla, sest ta naine parajasti parandas tema ainukesi pükse.
Päeviti lendasid meist üle lennukite parved linnu pommitama, sageli täites kogu taeva. Ka rindemürin hakkas lähenema ja pärast lühikest lahingut saabusidki ameerika sõdurid. Kõikidel majadel lehvisid valged lipud. Ameerika sõdurid korraldasid peo endile ja meile selles võõrastemajas, kus asus meie laager. Toidud ja veinid toodi lihtsalt sakslaste keldritest. Sakslased olid nii vihased, et ei viinud mitu kuud tühje purke ära.
Minu isa elas selles külas meiega ühes, aga vale nime all. Pidin isegi teda kutsuma onuks. Oleks ta avastatud, oleks sellele järgnenud kohene mahalaskmine. Kuid tal oli õnne. Pärast ameeriklaste tulekut võttis ta endale oma õige nime tagasi. Et ta sellise seikluse õnnelikult läbi tegi, osutus talle tulusaks veel teisel viisil. Nimelt – kuna ta kapitulatsiooni ajal polnud saksa sõjaväes, ei pidanud ta pärast sõda veetma kaht aastat ameeriklaste või inglaste sõjavangis nagu teised eesti sõdurid.
Lapsed nurusid ameerika sõduritelt närimiskummi ja need olid ka helded seda andma. ,,Närka“ sai ära närida, sinna natuke piparmündi maitselist hambapulbrit sisse segada ja siis sai seda nautida järgmine laps.
1945.a. suve lõppedes hakkasid ameeriklased väiksemaid laagreid koondama, et administratsiooni ja kooliküsimusi hõlbustada. Nii viis meiegi tee Augsburgi linna, kuhu koondati suurem baltlaste laager.
Augsburgis
Augsburg on keskmise suurusega linn Baieris, Müncheni lähedal. Elanikke on 200,000. Linn asub umbes 100 kilomeetrit Alpidest põhja pool. Teatavate ilmastikutingimustega on lumised Alpid silmapiiril nähtavad.
Augsburgi asutati koguni kaks eestlaste põgenikelaagrit. Meie asusime Hochfeldi laagris, mis kujutas endast 3-5 korruselisi elamuplokke, mis Hitler oli lasknud ehitada Saksa lennukivabriku tööliste jaoks. Seda ala oli ka pommitatud, nii et osa maju oli varemeis. Laagris olid eestlased, lätlased ja leedulased, kuid mitte täiesti segamini; iga trepikoda või maja oli vaid ühe rahvuse päralt. Igal rahvusel oli oma laagrivalitsus – n-ö komitee. Koolid olid emakeelsed ja igale eraldi, samuti kursused, huviringid, toitlustamine. Toitu jagati välja väga tagasihoidlikes kogustes kodus valmistamiseks. Enamik inimesi oli ju tööta. Lastele, samuti füüsilise tööga laagris tegelevatele inimestele anti lisanormid. Ka kopsuhaiged said toidu lisanorme. Peaaegu 100% lastest oli kuulutatud kopsuhaigeteks või ,,nõrkade kopsudega“, et lisanorme saada.
Osa inimesi, nagu nimetatud, siiski ka töötas ja sai selle eest palka. Sellised isikud olid näiteks kooliõpetajad, haiglas töötavad isikud, politseinikud. Raha eest sai siiski linnast mõningaid asju osta, mis polnud normeeritud. Näiteks koolivihikuid, pliiatseid, saksakeelseid raamatuid, turult aedvilja. Kuid rahast palju suurem väärtus oli riideesemetel ja eriti sigarettidel. 1945.a. oli Augsburgis suur kaubamaja, kus ostmine-müümine toimus ainult vahetus-kaubanduse alusel. Näiteks soovis kauba müügileandja (pruugitud) triikraua eest saada (pruugitud) kingi.
Enamik inimesi oli alatoidetud. Tüsedaid inimesi ei eksisteerinud üldse. Ka lapsed olid kõhnad. Sellejuures elas kaks gruppi inimesi küllaltki hästi – äritsejad ja ka naised, kes kurameerisid ameerika sõduritega. Palju mehi oli sõjas langenud või kaduma jäänud ja osa naisi kasutas seda võimalust huvitavateks seiklusteks.
Meie laagris oli umbes 1700 eestlast. See oli teiseks suuremaks eestlaste keskuseks Lõuna-Saksamaal. Tegutsesid näitetrupp (osa näitlejaid olid ju elukutselised), laulukoorid, eesti kool, skaudid, gaidid, peeti jumalateenistusi, anti kontserte ja tegutsesid igasugused huviringid. Peeti eesti laulupäevi ja korraldati ekskursioone Alpidesse. Piirid polnud veel lahti, nii et ekskursioonid teistesse riikidesse ei tulnud veel kõne alla. Peame ka meeles, et sel ajal olid paljud Saksa linnad suured varemeteväljad.
Isa ja ema alustasid tööd kooliõpetajatena ja ka mina alustasin kooliteed. Teised meie sugulased – tädide pered, vanavanemad – elasid samuti Augsburgis. Koolis toimus õpetus Eesti Vabariigi aegsete koolikavade järele. Üksikud inimesed olid saanud kooliõpikuid põgenemisel kaasa tuua ja nende järgi trükiti peatselt uued õpikud. Paljud jätkasid poolelijäänud haridust. Teistele andis eesti kool hea aluse, mis – nagu hiljem kogesime – mõne teise riigi haridussüsteemist ettegi oli jõudnud. Kooliruumideks olid algul korterimajade pööningud. Hiljem olid sobivamad ruumid ühes korterimajas.
Saksamaal sõjaajal ja laagrites
Raha küsimus oli sõja ajal igale põgenikule küllaltki suureks probleemiks. Arvan, et enamik põgenikke oli peaaegu ilma rahata. Põgenikelaagrites jagati küll välja toitu. Raudteejaamades jagati saksa abistamisorganisatsioonide poolt välja suppi põgenikele. Kuid raha oli ikka vaja! Raudteepiletite, niidi, nõela, aedvilja, puuvilja jaoks (juhul, kui saada oli). Toiduainete ostmiseks oli enamasti lisaks rahale tarvis ka toidumarke.
Saksamaale saabudes jagas mu vanaema kogu oma raha oma nelja sealoleva tütre perekonna vahel ära. (Raha säästmises ja käsitamises oli vanaema harukordselt andekas ja suurte kogemustega. Vanaisaga koos seitsme lapse üleskasvatamine polnud naljaasi.)
Tulemus oli, et meil kõigil oli tol ajal rahaline olukord küllalt hea. Käisime isegi sööklates söömas, tänu vanaemale.
Teine õnnelik asi oli juhus Baieri külas kapitulatsiooni ajal. See oli aeg, mil saksa sõdurid püüdsid ,,ära kaduda“ ja tsiviilriietes koju minna. Isa ja ema märkasid teeäärses kraavivees midagi. Öngitsesid ridvaga veest välja – olid saksa sõjaväelase püksid. Pükste taskus oli rahakott ja sees 350 marka raha! Nad hoidsid seda suures saladuses ja käisid metsas vettinud raha kuivatamas. See raha oli meile abiks kogu 1945.a. suvel toidu muretsemisel.
Hiljem teenisid isa ja ema taskuraha Augsburgi Eesti Gümnaasiumis õpetajatena. Paljudel teistel laagrielanikel polnud üldse mingit teenistust.
Repatrieerimine. Sundrepatrieerimine oli suureks hirmuks Balti riikidest pärit põgenikele. Samaaegselt oli see kindlaks eesmärgiks Nõukogude Liidu repatrieerimiskomisjonidele. Märgukirjad Lääne riigimeestele ja sõjaväevalitsuse juhtidele saavutasid tulemuse – Balti riikide põgenikud ei kuulunud sundrepatrieerimisele. Eestlastele sai isegi juurde tõmmata Venemaa eestlased. Ka ukrainlased suutsid sellest pääseda. Tingimuseks oli, et Nõukogude Vene ametnikud võisid laagritesse tulla oma kojukutsumisjuttu pidama. Tagasiminejaid oli vaid mõni üksik eestlaste hulgast. Erandiks olid vaid Sõrve poolsaare elanikud Saaremaalt, kes olid sunniviisil Saksamaale toodud.
Saksamaal leidus sõja lõppedes ka sõjapõgenikke Venemaalt ja palju vene sõdureid, kes sakslaste poolel kommunistide vastu olid võidelnud. Lääneliitlastele häbistavaks faktiks jääb asjaolu, et need inimesed anti sunniviisil üle Nõukogude Liidule.
Mäletan isa juttu, kui Augsburgi laagri toidusabas levis Moskva raadioteade, et sm. Ždanov on surnud. (Ždanov oli Moskva eriliseks käendajaks Eestis juunisündmuste ajal 1940.) Surmateade tekitas üldist heameelt. Ainult üks vanamammi ei saanud sellest rõõmust osa võtta, sest ta kuulmine oli nõrgenenud. Ta küsis: „Kesse suri? Kas ta meie laagris elas?“
Skriinimine on tuletatud ingliskeelsest sõnast, tähendades sõelumist või puhastamist. See oli ajendatud naiivsest soovist, eraldada „ausatest põgenikest“ natside poolehoidjad. Nagu sageli juhtub, jäid praktilised koordinaadid arvestamata ja protseduurist sai mõttetu lavastus, mida aga kõik põgenikud pidid läbi tegema. Meestelt küsiti Saksa sõjaväes teenimise käiku ja sooviti näha kaenlaalust veregrupi märki. Kui ranged skriinimisel oldi, olenes vastavatest ametnikest. Augsburgi laagris üks setu pääses veregrupi märgi näitamisest selletõttu, et ta oli pannud kõik oma olemasolevad särgid korraga selga. Käsu peale alustas ta nende seljast võtmist, kuid viimaseni ta ei jõudnudki. Enne katkes ametnike kannatus ja tal lasti lihtsalt minna.
Laagritest skriiniti välja ümberasujad, kes 1939.a. olid enam-vähem vabatahtlikult Saksamaale asunud, ja samuti teatav arv sõjas viibinud rindemehi, mõnes laagris vähem, mõnes rohkem. Nad saadeti saksa majandusse ja nende lapsed pidid minema saksa koolidesse. Suur enamus inimesi pääses skriinimisest siiski õnnelikult läbi.
Negatiivsed nähtused olid intrigeerimised ja peaaegu mõttetud tülid. Ilmnesid ka positiivsemad eneseväljendamise võimalused.
Füüsiline ja vaimne tegevus. Kuna enamik inimesi oli laagris tööta ja kokkukiilutult, siis tekkis peatselt vajadus mingisuguse tegevuse järele. Negatiivsed nähtused olid intrigeerimised ja peaaegu mõttetud tülid. Ilmnesid ka positiivsemad eneseväljendamise võimalused. Näiteks huviringid, spordivõistlused, teater, laulukoorid, gaidid, skaudid, oma peenar aiamaaväljal. Rahvaülikooli-kursused olid eriti populaarsed põhjusel, et inimesed püüdsid omandada uusi elukutseid enne võimalikku emigreerumist. Mehed käisid ka metsas, suurte gruppide viisi, ametlikult, laagrile talveks puid tegemas. Ameerika tsoonis, kus meie elasime, korraldati ka vähemalt kaks piirkondlikku laulupidu.
Berliini blokaad ja õhusild. Nagu ülejäänud Saksamaa, oli ka Berliin jaotatud neljaks okupatsioonitsooniks või sektoriks. Venelastele oli pinnuks silmas, et keset Vene tsooni (hiljem Saksa Demokraatlik Vabariik) asusid Berliini läänesektorid. Neid varustati Lääne-Saksamaalt, mis asus Berliinist 175 kilomeetrit läänes. Sügisel 1948 sulgesid venelased Berliinil maanteede, raudteede ja veeteede ühendused Läänega. Alles jäi vaid lennuühendus, millega pidi varustama 2,2 miljonilist elanikkonda.
Raskeim probleem oli kivisöevedu, mida varem viidi kohale laevadega kanaleid mööda. Ka kivisüsi tuli nüüd kohale viia lennuteel, et elanikel talvel kütet oleks. Alguses tuli suure vaevaga kokku otsida sõjaväe transportlennukeid. Sügisene ja talvine ilmastik tegi maandumise Berliinis sageli võimatuks. Seevastu Berliini elanikkond toetas lääneliitlasi peaaegu üksmeelselt: Vene võimude poolt pakutavaid toidumarke käis Ida-Berliinist toomas ainult 4% nälgivast rahvastikust. Kogu linn oli sel ajal muidugi varemeis.
Berliinist toodi ära ka vähesed seal asuvad eesti põgenikud, lennuteel.
Lõpuks nägid venelased, et nad õhusilda purustada ei saa. Varustuslennukid maandusid Lääne-Berliinis juba iga 5-10 minuti järel. Vaikselt lõpetati blokaad 1949.a. kevadel.
Negatiivsed küljed. Üks suurematest oli teadmatus kodumaast, sugulastest ja nende saatusest. Umbes pooled perekonnad olid sõjas kaotanud isa ja abikaasa. Põgenemisel jäid lahku õed vendadest, vanemad lastest. Eesti raadio teateil oli Eesti astunud paradiisipõlve geniaalse sm Stalini juhtimise all. Tegelikke, tsenseerimata uudiseid Eestist polnud üldse.
Huvitavaks vahelduseks oli Eesti Vabariigi kullafondist jagatava abi saabumine. Vahendajaks oli Šveitsi Punane Rist. Saadetis jagati välja, kuid valmistas pettumuse, sest see koosnes peamiselt mädanenud, kasutamiskõlbmatust lõngast ja hobuse kabjanaeltest. Nii et keegi oli seda ,,töödelnud“.
Huvitavaid seiku. Neid juhtus ikkagi. Klassijuhataja, muidu küllaltki tõsine ja range õpetaja, nimetas ühel päeval uudisena, et laagrisse on toodud näitamiseks kahe peaga vasikas. Õhtul läks enamus lapsi seda vaatama. Alles siis, kui vasikat ei leitud, meenus, et on 1. aprill.
Meie korterisse paigutati kaks maalt pärit vanemat naist. Neil oli väga raske meie ühisköögi pliidiga hakkama saada, sest pliidil oli kaks küttekollet. Ühe juurde nad panid tiku ja keerasid teise ava lahti. Alati võttis kaua aega ja siis gaas plahvatas. Naised panid seda meie korteri gaasi süüks ja väitsid, et selles korteris on ,,mädanu halb gaas“.
Leedulased said osta terve, elusa lehma. Aga kuidas talvisel ajal lehm laagrisse saada, et lumele jälgi ei jääks? Lehmale pandi saapad jalga ja toodi öösel laagrisse. Varsti levis teade – selles keldris saab liha osta.
Ka salaviina aeti laagris. Kuskil keldris käis tünn meskiga, kui tuli teade – politsei on kohal paari minuti pärast. Õnneks juhtus seal viibima üks vanamammi. Mammil kästi ruttu riided seljast võtta ja upitati tünni. Kui politsei saabus, siis ta selgitas tünnist: „Arst käskis. See on reuma vastu.“ Viinalaar sai päästetud.
Augsburgis sündis mulle väike õde. Kuid väikese lapsega oli toitlusprobleem veelgi tõsisem. Sellest ülesaamiseks sai isa saksa talunike käest osta neli tibu. Kanu sai toita toitudega, mida meile jagati ja mida me näljast hoolimata ei suutnud süüa. Näiteks tigudesupid ja konservmais. Jah, kanad õppisid ka suppi sööma. Kanamunad olid suureks abiks toidulaual.
Paljud inimesed käisid maal talunike juures toidujahil. Võeti kaasa mõned riideesemed ja püüti need toiduks ümber vahetada. Tavaliselt see õnnestus, sest sakslastelgi oli sel ajal puudus paljudest asjadest.
Ameerikasse emigreerusime 1949. aastal. Emigratsioon hoogustus 1950-51. aastal ja laagrid likvideeriti aasta-paar pärast seda. Kel ei õnnestunud emigreeruda, pidi siirduma saksa majandusse.
Emigratsioon. Esialgu kõik ootasid ja uskusid kodumaale tagasiminekut. Olukord kujunes aga teistsuguseks. Ebakindlus Saksamaal, mida näitas Berliini blokaad, manitses edasirändamisele. Ei teadnud ju keegi, millal uus sõda võib puhkeda; seda arvati aga puhkevat peatselt. Olime ju just ühe sõja käest pääsenud. Eelistatumad emigratsioonimaad olid USA ja Kanada. Teised maad, mida väiksemal määral sooviti, olid Austraalia, Inglismaa, Lõuna-Ameerika ja Rootsi.
USA-sse emigreerujail tuli esiteks leida nn. garantii. Garantii andja (käendaja) oli isik, firma või isegi kogudus. Garantii koosnes mingisugusest töökohast ja korterist, mis oli sisserändajale varutud. Saanud garantii, tuli immigrandil ja tema perel hakata ,,komisjonides käima“. See viimane protseduur kestis 4-6 kuud. Komisjonid tuvastasid, et isik või perekond on terved, mitte-natsid jne. Viimaseks oli visiit USA konsuli juurde, kust lõpuks saadi viisa. Järgnes sõit läbikäigulaagrisse Põhja-Saksamaal.
Paarinädalase lõpliku kontrollimise järel algas sõjaväe transportlaeval sõit USA-sse, mis kestis 10 päeva. Laeval olid mehed eraldatud naistest ja väikelastest, kuigi päeval oli vastastikune külastamine lubatud. Reisijaid, s.t. immigrante, oli meie laeval üle tuhande, neist eestlasi 60. Sõitsime läbi kahest tormist. Merehaigust oli inimestel palju – eriti naistel, sest nad olid paigutatud laeva ninasse, kus kõikumine palju suurem. Laeval ilmus ka saksakeelne bülletään. Meestel olid töötoimkonnad, vähemalt neil, kes merehaiged polnud.
Ei mäleta, et meil New Yorki saabumisel üldse mingit rahavahetust oleks olnud võimalik teha. Saksamaalt lahkudes kasutas isa viimased saksa margad pisiostudeks, et raha kaduma ei läheks.
New Yorki jõudsime 6. aprillil 1949. Laevasõidu eest meil maksta ei tulnud, kuid need, kes sõitsid sisemaale, pidid hiljem rongisõidu eest tasuma. Ei mäleta, et meil New Yorki saabumisel üldse mingit rahavahetust oleks olnud võimalik teha. Saksamaalt lahkudes kasutas isa viimased saksa margad pisiostudeks, et raha kaduma ei läheks.
Seabrooki jõudes (New Jersey’s) anti võimalus ühest toidupoest võlgu osta, seni kuni isal esimene vabrikutöölise palk tuli. Olime Ameerikas.
Käesolev kirjutis ei ole ülevaatlik, vaid lünklik, ning kirjeldab minu enda kuuldud või nähtud elamusi. Olen püüdnud sündmusi kirjeldada asjalikult ja vältida emotsionaalset külge põgenemistel ja kodumaalt lahkumisel. Loodan, et sellega ka kodueestlased saavad heita pilku põgenike elamustesse. Aeg silub paljud konarlused ja teeb ka laagrielu kirjeldused kergemaks, huvitavamaks ja põnevakski.
*****
Armas lugeja! Oled teretulnud jagama oma või oma perekonna põgenemise ja uue elu sisseseadmise lugu. Palun saada oma lugu: eetalitus@eestielu.ca või Eesti Elu, 3 Madison Ave, Toronto, ON M5R 2S2.
