Rahvusvaheliselt tunnustatud arhitekt Tõnu Altosaar, kes töötas oma erialal enam kui viis aastakümmet ja läks erru möödunud suvel, oli septembris 1944 kodumaalt põgenedes 11-kuune. Tema ema Elfriede (Ella) oli sündinud Peterburgis, isa Arnold (Ats) Sangastes; nad kohtusid Tallinnas Koplis laulukooris. Tõnu sündis 1943.a. oktoobris ega tea ise põgenemisteekonnast midagi, olles üht-teist kuulnud vanemate käest. Need mälestused elustusid tänavu, mil tähistame suurpõgenemise 80. aastapäeva, just Eesti Elu kaudu – nimelt selgus varem avaldatud Orava pere põgenemisloo foto järgi, et nad olid olnud sel teekonnal samas paadis. See ajendas teda otsima rohkemat informatsiooni. Tõnul õnnestus leida ka ema hiljem kirjapandud märkmed, millest ta koostas alljärgneva meenutuse.
Kuna mu isa oli Eesti sõjaväes, ei julgenud ta Eestisse jääda, kui venelased Eestisse sisse tungisid. Ta oli koos Ludvig Lahtiga (kes sai ka hiljem St. Catharines’i), neil õnnestus ühe kino omaniku (kes läks Saksamaale) autoga pääseda koos teiste sõpradega Tallinnast välja. Mina olin Virtsu lähedal emaga kindlamas kohas ja seal oli hea väljapääs merele. Isa sõitis meie juurde; see oli tema tädi kodu, kelle abikaasa oli Virtsu sadama järelvaataja. Olime kõik lauas söömas, kui nad kuulsid, et sadamas oli üks purjepaat ootamas inimesi, et Rootsi põgeneda. Jätsime söömise pooleli, tõime auto puude vahelt peidust ja panime sadama suunas minema, mis oli Pärnu poole. Ema võttis ainult minu mähkmed kaasa ja pani soojemad riided selga, ja siis magasime rannas ühes küünis heintel.
Hommikul kuulsime, et paat oli Pärnust Virtsu läinud. Meiega koos oli palju sõjaväelasi ,,valget laeva“ ootamas. Panime koos kõik tagasi Virtsu poole, suur karavan. Kui olime tagasi tädi maja juures, ta karjus, et mitte sinna minna, kuna sild lastakse õhku.
Me jõudsime aga saksa praamile, mis viis meid Kuivastusse, s.o. Saaremaa sadam, mis on kõige lähem mandrile. Isal ja Ludvigul olid viinapudelid ja suur kast võid. Läksid siis isa ja sõjaväelased saksa staapi luba saama Saksamaale sõiduks, mis anti vabalt pudelite eest! 53 aastat vana purjekas Kristiine oli aetud eemale sadamast selle õhkulaskmise pärast ja sakslased viisid meid oma puksiiridega purjekale, kuhu omanikud ei tahtnud meid ja sõjaväelasi peale lasta. Läksime aga vägisi peale, kuna omanike kasuks oli see, et meil oli kaasas üks meremees ja Ludvig, kes oskasid purjekaga sõita. Kuna sakslased meid kohale viisid, siht oli Saksamaale võetud, aga kui puksiirid tagasi sõitsid, siis meie sõit keerati Rootsi poole. See oli 24. septembril 1944 suurte tormide ajal. Täiskasvanuid oli purjekal 88 ja lapsi 14. Samas paadis olid peale Orava pere ka Amjärved, Mihkel Bach ja Mart Tarum.
Alguses olime laevatekil ja lauldi laule – Kodust peame lahkuma, Jää Jumalaga, sa laia ilma pead minema, Jää Jumalaga, ja inimesed nutsid! Pidime aga kohe alla minema, kuna vene lennukid pommitasid põgenevaid laevu ja paate ning paljud leidsid külma haua. Meie emaga olime väga merehaiged, teised samuti, kuna paat vajus lainete vahel üles ja alla ja ema arvas, et see ongi lõpp. Aga meile kingiti elu ja jõudsime Gotlandi saare randa.
Kuna meil riideid ei olnud, olid rootslased viisakad ja viisid meid paadilt kirikusse, kus olid madratsid suurele põrandale pandud, uued tekid ja linad peal. Saime ka korralikult süüa; naised ja lapsed olid eraldi ruumis ja lastele toodi riideid. Mina sain seal ühe-aastaseks ja kui ema seda Rootsi naistele ütles, tõid nad mulle tuliuued riided. Kuna ma hakkasin Eestis käima juba 10-kuuselt, arvasid nad, et olin palju vanem, aga miks ma ei rääkinud veel.
Tuli meile laev järele ja viis meid saarelt mandrile. Seal saadeti meid põllumajanduskooli, kus olime karantiinis niikaua, kui tööle viidi. See karantiiniaeg oli nagu puhkuseks: võrkpall, niisama jutuajamine ja minu ema 26-aastane sünnipäev. Peale karantiini viidi meid Malmösse tekstiilivabrikusse. Kuna ema seda tööd oskas, pandi ta telgede peale ja isa oma treieri alale. Elama pandi meid vabriku poolt ehitatud barakkidesse, Estkoorden. Seal oli ka söögisaal ja lasteaed.
Iseseisvalt kolisime korterisse samasse majasse, kus elas Elmar Potsepp (Poko’s), kes töötas siis juba lihaettevõttes. Vanemad viisid mind rattaga eesti lasteaeda, kui sõitsid tööle, talvel oli päris külm. Malmös elasime neli aastat. Isa tegutses muidugi Eesti seltsis, oli skautjuht, sportlane ja laulis koos emaga laulukooris, nagu nad olid ka kohtunud omal ajal Koplis kooris lauldes. Mart Tarumi kaudu said nad osta reisi mu ema tädi juurde, kes tuli Kanadasse juba 1926.a. ja elas St. Catharines’is.
Seega sõitsime Rootsist Inglismaale ja sealt laev Queen Elizabethiga New Yorki, kus kolm päeva elasime ühede eestlaste juures, kus esinesin neile lasteluuletustega ja sain selle eest natuke raha. Olen näinud ka fotot, kus seisan 1949.a. lühikestes pükstes ning sulega mütsiga Statue of Liberty juures. New Yorgist sõitsime rongiga üle Niagara Fallsi St. Catharines’i, mis sai meie kodupaigaks pikaks ajaks.
Tõnu isa töökohaks sai General Motors, kus ta töötas 37 aastat treierina, parandas masinaid jm. Kodus ehitas ta ise ühe treimasina, mille peal tegi kõik puutööd. St. Catharines’is elasid vanemad seni, kuni isa sai 70-aastaseks, ning kolisid siis Torontosse.
Tõnu meenutab, et tema üleskasvamise ajal elas St. Catharines’is umbes 200-300 eestlast, osad neist vanemad talunikud, saabunud juba 1920.-30.-tel aastatel. Neile lisandus nooremaid eestlasi, kes oma kodumaalt põgenemise järgse teekonnaga sinna jõudnud; hakati koos käima, et saaks eesti keelt rääkida, seltsielu arendama, sporti tegema jm. Tõnu isast sai Eesti Seltsi esimees ja skautjuht, millega ta alustas juba Rootsis. Skautlik tegevus jätkus tal hiljem Torontos, samuti olid vanemad tegevad Vana-Andrese kirikus.
Tõnu akadeemiline teekond viis teda St. Catharines’ist Beamsville High Schooli lõpetamise järel Toronto Ülikooli. Keskkooli ajal töötas ta kolm suve tubakafarmis ja teenis raske tööga head raha, millega tasus osaliselt ülikooli õppemaksu. Ta lõpetas 1967.a. arhitektuuri eriala ning asus samal aastal tööle firmas Bregman and Hamann (pragu B + H) ning sai partneriks 1975.a. Ta töötas seal 57 aastat, kuni erruminekuni käesoleva aasta juunis.
Õppimise ajal ajal kuulus Tõnu Toronto Ülikooli võrkpallimeeskonda ja nad olid Ontario ja Quebeci tšempionid. Hiljem mängis ta Balmy Beach meeskonna ridades, saades Kanada tšempionideks.
Oma pika karjääri jooksul on ta osalenud suurtes projektides, mis on muutnud drastiliselt Toronto linnapilti (First Canadian Place, BCE Place, 16 York jpm.), samuti Fallsview Casino rajamises Niagara Fallsis ja teinud tunnustatud tööd rahvusvaheliselt.
Tõnu Altosaare esimeseks tööks oli 72-korruseline valge marmortorn Bank of Montreal, misjärel ta jäigi peamiselt kontorihoonete projekteerimise peale. Töö partnerina arhitektuurifirmas tõi endaga kaasa ka rohkesti reisimist: ta aitas märkimisväärselt laiendada firma rahvusvahelist tegevust. Tõnu avas firma Shanghai kontori 1990.a., mis oli esimene registreeritud välisfirma Hiinas. Hiljem avas ta kontori Araabia Ühendemiraatides, kus käis tööl üks nädal iga kuu, tegeledes suurte projektidega.
Tõnu Altosaar kuulub nii Ontario kui Kanada Arhitektide Liitu, Toronto Arhitektide Ühingusse ning Kanada Kuninglikku Arhitektuuriinstituuti, samuti Royal Canadian Yacht Clubi (kus tema kaks poega võistlesid). Lisaks erialaseltside tegevuses osalemisele on ta kuulunud ka York Ülikooli Schulich School of Business East/West Enterprise (mille raames tegi palju koosööd Eestiga) ning Providence Haigla nõukogudesse, andes oma panust ja ekspertiisi mitmetesse valdkondadesse. 2005.a. andis Kanada Kuninglik Arhitektuuriinstituut (The Royal Architectural Institute of Canada) Tõnu Altosaarele suure tunnustuse – Fellow of the Royal Architectural Institute, mille on varem eestlastest pälvinud Ants Elken, kes oli tema professor Toronto Ülikoolis. Veel kuulub ta Granite Golf Clubi, mis on tema suur harrastus.
Kui küsida, milline töö on arhitekti enese jaoks kõige südamelähedasem, vastab Tõnu Altosaar, et igaüks neist on olnud huvitav ja omamoodi armas, kuid ühena tõstab ta esile BCE Place’i Torontos (praegu Brookfield Place), kus sai töötatud kõrvuti maailma tipparhitektidega. See töö tõi kaasa palju reisimist üle maailma, käies erinevates riikides materjali valimas.
Lisaks suurepärasele karjäärile ja pikkadele töötundidele on Tõnu leidnud alati aega osaleda ka Toronto eesti ühiskonnas: ta on olnud Eesti Majandusklubi Kanadas juhatuses ning laulab koorides. Palju aastaid tegutses ta aktiivselt Eestlaste Kesknõukogus Kanadas (EKN) ja Ülemaailmses Eesti Kesknõukogus (ÜEKN), käies palju Eestis kohtumistel. Kõik see lõppes Covidi aja saabumisega.
Samuti on tal olnud aastakümneid kestnud tugevad professionaalsed sidemed Eestiga: ta on muuhulgas osalenud a-il 1988-1992 peaministri nõuandvas majanduskogus jpm. Eestis käib Tõnu ikka mitu korda aastas, olles andnud rohkelt intervjuusid ka sealsetele meediaväljaannetele. Tööalasest läbikäimisest on kasvanud välja mitmeid häid sõprusi. Samuti on tal head suhted Eestis elavate sugulastega.
Armastust ja huvi Eesti vastu on Tõnu Altosaar andnud edasi ka järeltulevale põlvkonnale: tal on viis last – Mikk, Heiki, Mark, Peter ja Kati (kõige vanema ja kõige noorema vanusevaheks 20 aastat) ja 11 lapselast. Kõik lapsed on edukad oma erialadel, samuti räägivad head eesti keelt. Kõik on osalenud Kotkajärve skaut/gaidlaagrites ja Jõekääru suvekodus, on käinud Eestis ja omavad sidemeid eestlusega. Mikk tegeleb siiani skautlusega; Heiki töötas kaks suve Eestis Saaremaal, kus parandas vanu kirikuid; Mark ja Peter on osalenud Eestis skautlaagrites ning Kati on laulnud koos isaga laulupeol.
Tõnu on alati armastanud reisida, kuigi suurem osa sellest on olnud tööga seotud, kuid ka puhkused perega. Ta reisib jätkuvalt koos abikaasa Annega, keda kohtas omal ajal Metsaülikoolis Kotkajärvel, kus nad olid mõlemad juhatuses. Anne kuulub praegu Eesti Majandusklubi Kanadas eestseisusesse.
Peale 57 aastat kestnud karjääri samas firmas südamelähedasel erialal on hiljutise pensionärina Tõnu hobiks golf ja oma koduaias tegutsemine ning bonsaide kasvatamine.
Tõnu Altosaar kuulub alates 1962. aastast korp! Sakala ridadesse.
Fotod Tõnu Altosaare erakogust
