Minu Türi mamma
Türi mamma Liisa oli minu emaema. Ta tuli Viljandi kandist Türile, kui abiellus minu vanaisa Herman Kreiniga. Rohkem ei tea. Ei küsinud.
Ta elas Türil vabriku majas. Neid oli 4 – 5 rida, igal oma väike aiake, õuepeal ühine kaev, puukuur ja kemps. Mamma korter asus otsapealses majas, sellepärast rohkem aknaid ja valgust. Veranda oli valge ja avar ning kui lihavõtte aegu isa-emaga rongiga Türil käisime, värvisin seal mune ja tegin laastudest korve.
Türi mamma oli väiksemat kasvu ja ümar. Tal olid hästi tumedad juuksed ja pruunid silmad. Kust pärit? Ta oli pehme kui soe saiapäts ja temast hoovas armastust ja headust.
Ta hoolitses oma mehe ja tütarde Anni ja Selma eest, söötis oma kanu ja kasvatas kahte seapõrsast vabriku taga kuuris meile sügiseks. Oma lilleaiast jagas lilli, aed oli suveti õites. Tal jätkus energiat kõigeks ja ta oli Türi Tuletõrje Naisorganisatsiooni esinaine. Selle eest anti talle sinises sametkastis aumärk, mis on praegu minu sahtlis.
Ei mäletagi, millal Türi mammat Eestis viimati nägin. Suvi 1944 oli raske kõigile. Tuli teha tuleviku suhtes saatuslikke otsuseid, mida mina lapseeas ei mõstnud. Olen tänulik, et mu vanemad suutsid ja oskasid õigeid otsuseid teha. Kindlasti käisime Türilt läbi enne meie Eestist lahkumist. Kõik armas jäi maha.
Türi papa suri 1945. aastal ja samuti nende armas koer Rolli. Vennapoeg Uno, 13-aastane, hakkas sõjakeerises Türilt jala Tallinna minema, hõõrus katki jalakanna ja suri veremürgitusse. Peatselt kaotas ta oma venna Karla. Türi mammal ei olnud enam kedagi järel, ta oli üksinda. Tema seltsilisteks olid siil maja ees põõsa all, kellele ta piima andis ja lepatriinu toas, lillelehel.
Aastad möödusid ja Türi mamma ei teadnud midagi meist ega meie temast. Aga siis saabus kellegi kaudu mingi teade, et Türi mamma otsib oma lapsi ja nii algas meie kontakt. Mul on alles tema kirjad, mis ta meile saatis ja üks viimastest on Türi mamma 75. sünnipäevast.
Siis juhtus ime ja 1960. aastate alguses avas Vene valitsus järsku uksed vanematele leskedele Eestist lahkumiseks. Nad olid jäänud üksi ja riigile ainult koormaks. Nii sai ka Türi mamma loa meie juurde Kanadasse ümber asuda. Võis olla raske otsus sellist pikka lendu üksinda ette võtta ja vahepeal veel ümber istuda. Mis mõtted keerlesid läbi ta pea? Tema ainuke soov oli, et kõik talle lennujaama vastu tulevad, aga kahjuks see nii ei juhtunud. Kuidagi oli ta Montrealis varasema lennu peale pandud ja saabus Torontosse paar tundi varem. Meie saime lennujaamast kõne, et üks vanem naine, kes üldse keelt ei oska, otsib oma lapsi. Ja seal ta istus, rätik kõvasti pähe seotud ja puldankott pressitud vastu jalgu. Kaelas rippus plakat. Mina, ta ainuke lapselaps, olin siis juba abielus. Viimati nägi ta mind 9-aastasena. Ja ta kaks tütart olid 20 aastat vanemad. Aga ta tundis kohe kõik ära ja esimese asjana ütles: ,,Te jäite hiljaks.“
Türi mamma harjus kiiresti. Ta ronis trepist üles ja astus majja sisse, nagu oleks seal enne käinud. Ta sai omaette toa suure peegliga ja hakkas õmblema. Ta vanad käed olid tugevad ja täpsed. Tegi meile ilusad põlled ja mõni aasta hiljem, kui sündisid Karin ja Peeter, võttis mamma välja viis Eestist kaasa toodud peenikest sukavarrast ja vuristas kududa oma lapselapse lastele kirjuid sokke ja kindaid. Nii ühtlane ja ilus kiri. Veel praegu on alles.
Türi mamma hakkas juba päevi varem selleks ette valmistama. Küll valiti riided, sukad, käidi vannis, korrastati juuksed. Otsiti dokumendid, mis ehk vaja läheks – kuigi suurem osa oli vene keeles, aga ikka midagi ette näidata.
Varsti peale Türi mamma saabumist andsime sisse palvekirja lesepensioni saamiseks. Kanada valitsus maksis leskedele igakuist toetust isegi, kui olid hiljuti riiki saabunud. Selleks külastas valitsuse esindaja aplikanti kodus ja esitas küsimusi. Meile teatati aeg, millal see pidi aset leidma. Türi mamma hakkas juba päevi varem selleks ette valmistama. Küll valiti riided, sukad, käidi vannis, korrastati juuksed. Otsiti dokumendid, mis ehk vaja läheks – kuigi suurem osa oli vene keeles, aga ikka midagi ette näidata. Tähtsa päeva hommikul istus mamma juba varakult elutoas, käed rüpes ja oli igati valmis.
Aga Türi mammal oli üks saladus. Seda hoidis ta endas ja ei olnud meile kunagi avaldanud ja siis sel hommikul kutsus ta mind enda juurde ja ütles sosinal: ,,Aga Anni oli mul ju enne“ ja pisar veeres üle ta põse. Ei mõistnud alul, mis see tähendab – Anni oli mul ju enne – aga peatselt taipasin, et minu ema õde Anni sündis tal enne abielu. Oli see siis enne vanaema-vanaisa abiellumist?
,,Ei tea, mis nüüd saab?“ muretses ta. Toibusin kiiresti sellest väikesest šokist ja lohutasin, et vaevalt sellepärast sul jääb pension saamata. Ja nii see oligi. Iga kuu sai Türi mamma puhtalt kätte $80 – tema oma raha. See oli kui kuld, mida jõudis jagada oma lapselapse lastele ja vahel ka lastele.
Türi mamma pühitses Torontos oma 80., 85. ja 90. sünnipäeva koos sugulaste ja sõpradega. 80. sünnipäevaks ostsime talle ilusa sinise pitskleidi ja kinnitasime rinda roosad roosid. Ta juuksed olid siis hõbehallid ja lokkis. Ta nägi kena välja ja oli uhke selle üle. Suved veetsime oma suvilas Georgian Bay ääres. Õmblesin talle rannariided ja vahel käis ta koos lastega ennast vees kastmas. Lapsed kilkasid ta kõrval ja pritsisid teda veega ja mamma naeris rõõmuga kaasa. Türi rahvale saatis pilte oma uuest kodust ja endast. Sealt tuli vastus, et Türi mamma on nüüd taevasse jõudnud. Nii see ju ei olnud, aga ta paistis olevat õnnelik.
Puudus paar nädalat Türi mamma 92. sünnipäevast, kui ta meie juurest ära läks. Ligemale 15 aastat elasid Karin ja Peeter koos oma vanavanaemaga ja kindlasti jättis see sügavad mälestused, mis rikastavad nende elu. Kunagi hiljem ei arutanud me Türi mamma suurt saladust. Ei rääkinud sellest tema ega küsinud mina. See kadus koos Türi mammaga.
Aastaid tagasi käisin Türil. Parkisin auto ja jalutasin Vabriku alleel. Vanad majad ikka reas, aga kõik oli nagu väiksem ja vanem. Türi mamma maja ees tuli kaevu poole vana naine, rätik peas ja ämber käes. Võpatasin, nii tuttav! Astusin ta juurde, tutvustasin ennast ja hakkasin rääkima. Jah, muidugi mäletab Türi mammat, oli ta naaber, aga tema oli siis veel noor inimene. ,,Ta läks vist ära oma laste juurde,“ ütles naaber.
Hakkasin aastaid arvestama, aga ei jõudnud kaugele. Türi mamma oli sündinud 1885.
Võtsin ta ämbri ja hakkasin kaevust pumpama – ikka kriiks ja krääks, kriiks ja krääks, kuni vesi sorinal ämbrisse jooksis. Kandsin selle ukseni. Ta vaatas mu poole ja ütles: ,,Aga ta oli üks hea inimene.“