Viskasin joogamatile pikali. Reisimine tähendaks ettevalmistusi, pikka lendu, teadmatust, tundmatut kohta. Hirm ja ärevus minus hakkasid kõnelema. Ei taha!
Samas olin ammu soovinud talvekuudel soojemas kliimas elada ja tahtsin ju Jamesiga koos olla. Seda ütles teine hääl minus. Südamehääl. Mõtlesin meie kummalisele tutvusele aasta tagasi ühel Kreeka saarel, kuhu minek oli samuti raske tundunud ja pandeemia töttu keeruline olnud, aga ometi oli minus mingi kindel teadmine, et PEAN sõitma.
Olin midagi otsimas ja millegi eest põgenemas. Kauakestev keskeakriis. Oktoobrikuus leidsin end koos oma kogemuste pagasiga ja kahe kohvriga Paroselt. Vajasin rahu, ilusat loodust, päikesetõuse ja joogat. Jalutasin kaks korda päevas pika tee joogakeskusesse ja mul oli mõtlemiseks palju aega. Käisin mõtetes läbi kogu oma eelneva elu suhted ja sain selgelt aru, mida ma enam kogeda EI TAHA. Kuidas veeta järgnevad aastakümned? Palvete ja mantrate maailmas, joogamatil?
Tundus, et ma ei leia sobivat kaaslast ja päris täpselt ei teagi, mida tahan. Lõpetasin oma arutelu ohkega ja otsustasin, et kui üldse mingi suhe veel kunagi kellegagi on, siis peab see mees olema ... ,,teadlik ja ärkvel“. Keskendusin joogale ja kaunile loodusele.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
