Elektronpost on üks neist saavutustest. Nupule vajutamisega saab olla ühenduses teistega, kes elavad kas liig-kaugel, et neid tihti külastada, või kellega pole isegi kohtunud. Allakirjutanu on meilitsi sinatutvuseni jõudnud nii mitmegi inimesega, tänu uudishimule.
Austraalia on maailmajagu, mis kaugelt paelub. Sain teada huvitavat Adelaide’i eestlaskonna uudiskirjast, nüüd on see Facebookis. Mis viis viie aasta eest, pandeemia aegu, lõikuskuu viimasel päeval Zoomi vahendusel kaasa laulma Kooskõlas kooriga, millest ka siia ajalehte sai kirjutatud.
Tänavu liitusin Austraalia eestlaste uudiskirjaga. Inglise keeles kirjutatud, aga oi kui hästi ja kui rahvuslikult häälestatud. Kinnitades, et vaatamata séllele, kus inimene on sündinud või elab, on eesti veri, kodumaa-armastus tugev. Suvest peale kannab uudiskiri nime HEIA (Hello Estonians in Australia, võrgus eesti.org.au). Soovitasin Eesti Elu digitaaltoimetajal Vincent Teetsovil ühendust võtta. Koostöö on saavutatud, nagu lehelugeja on märganud. Ning algas ka isiklik kirjavahetus, kuna Torontos sündinu tabas kohe, et Kristel Alla, HEIA toimetuse kolleegiumiliige on Eestis sündinud, aga valdab austraallastele omapärast inglise keelt osavalt, oivaliselt kirjeldades näiteks tänavust laulupidu, nii et kohe pidi teada saama, kuidas ta Lõuna Risti alla jõudis.
Kristel (saime kohe pärast viisakat ,,teietamist“, millega meid mõlemaid kasvatati võõrastega suhtlema ,,sina“ peale) oli kohe valmis vastama küsimustele. Ta sündis Tallinnas ja elas enamuse oma lapsepõlvest Mähel, äärelinnas, mis on merest ja metsast kiviviske kaugusel. Vanemad nõudsid talt koolis kiituse väärilisi hindeid, mida ta saavutas. Kuid suved oli omad.
Koolis käis Tallinna kesklinnas. Keskkoolis oli kirjanduse ja keelte kallakuga klassis, inglise keelt õppis ta õega peale kooli eraldi juurde. See oli ta ema unistus – varakult ütles ta välja, et keeled annavad võimaluse välismaale minna. Oli aeg, kui Kristel isegi mõtles, et valib tõlkijaameti. Ta on erinevatel tasemetel õppinud kümmet keelt, kuid tunnistab, et ta vabalt rääkinud neid kõiki ei ole. Lisades juurde, et kui keelt ei kasuta, eks see oskus vaikselt ununeb ka.
Leidsime kirjavahetuse käigus ühist. Kristelist tõlkijat ei saanud. Sest tal on südames „alati olnud soov mitte vahendada kellegi teise sõnu, vaid paberile panna enda omad“. Ta ei häbene tunnistada, et sahtlisse on kirjutatud lühiproosat ja luuletusi.
Ülikoolis õppis Kristel erialana inglise filoloogiat, ka skandinaavia keeli, kuna tal oli mõnda aega olnud huvi Põhjamaade vastu. Sattunud „poolkogemata“ esimesel ülikoolinädalal politoloogialoengule tabas ta kuulates kohe: „Siin on minu koht!“ Ning lõpetas Tartu Ülikoolis nii politoloogia kui skandinavistika erialad.
Tööle asus Kristel Tallinnas Taani saatkonnas infovahetuse valdkonnas. Üheks kohustuseks oli nende veebilehele uudiste kirjutamine. Seal oli tal tore kolleeg Kristi, kelle õde Katre oli seljakotirändurina jõudnud Austraaliasse. Kaugel maal võetud fotosid nähes tärkas endalgi soov Austraaliasse minna. Kaheksa kuud hiljem maandus Kristel oma hiiglasuure punase seljakotiga Adelaide’is. Ja Katre on tänaseni hea sõber.
Kavas oli vaid aasta ringi rännata, lisada „järgmine tükike eneseotsingute puslesse“. Aga tänaseks on ta ikka seal, seitseteist aastat hiljem. Nüüd elab ta Melbourne’is, palka saab teadustöö eest Austraalia Pereuuringute Instituudis. Kuna Eesti ülikooli kraadid ei tähenda Austraalias midagi, pidi Kristel uuesti alustama. Ta kirjutab, et õpihimu on talle sisse kodeeritud, nagu õigel eestlasel ikka. Ei lasknud seda kergelt vaigistada ja läks tagasi ülikooli, saavutas paar kraadi, jäädes ühe jalaga politoloogia valdkonda, kuid spetsialiseerudes avalikule tervishoiule, teadustööle.
Järgnev lõik on otse võetud ühest Kristeli kirjast. ,,Vahel naeran, lubasin ju endale, et ma tõlgiks ei hakka – aga lisaks teaduse tegemisele on suur osa mu tööst selle arusaadavaks tegemine keeles, milles tavainimene, praktik või poliitik aru saaks. Jah, uskumatu, et selleks on ka ‘tõlki’ vaja. Raske on pealt vaadata, kui palju on valeinfot me avalikus ruumis teaduse ja teadustulemuste kohta. Selliseid juhtumeid on päris palju, kus lähen ja loen algallika üle ning see kas üldse ei ütle seda, mis on selle kohta kirjutatud artiklis kirjas või on ülepaisutatud. Aga palju on meist neid, kes võtavad vaevaks ja lähevad loevad üle, palju on neid kes usuvad fakte kontrollimata?“ Ka siin jagan ma ta seisukohta.
Ja järgmine lõik: „Me elame ajastul, kus on infot väga palju ja seepärast on aina raskemaks muutunud tõe eristamine valest või poolvalest. Aga me ei tohi ennast lõdvaks lasta, ma arvan, sest see kriitiline meel ja oskus lugeda ridade vahelt on see, mis meid Eestis nõukogude ajal võõra okupatsiooni all elades elus hoidis, selle teadmise varal kandsime edasi oma kultuuri. Need teadmised ja oskused on olulised, neid peame elus hoidma ja järgnevatele põlvedele edasi andma“.
Kartis natuke kriitikat, aga seda ei tulnud. Lugejate arv on sellest ajast kõvasti kasvanud. Nüüd arvab Kristel, et suurim väljakutse on kirjutiste kvaliteedi ja kvantiteedi tasakaalustamine.
Melbourne’i kolis Kristel vahetult enne pandeemiat. Ei jõudnudki Melbourne’i Eesti Seltsiga liituda enne linna lukkupanekut. Kui üritused taas toimuma hakkasid asus ta suhtlema kohalike eestlastega. Kutsuti seltsi koosolekule, ta astus juhatusse ning talle usaldati seltsi uudiskiri Teateleht kirjutada ja toimetada. Ei olnud mingit tsensuuri. Talle anti peaaegu piiramatu loomisvabadus. Millega ta jooksis nii kiiresti ja kaugele, kui suutis. Elektrooniline versioon sai pikem ja kirjum nii sisult kui vormilt. Kartis natuke kriitikat, aga seda ei tulnud. Lugejate arv on sellest ajast kõvasti kasvanud. Nüüd arvab Kristel, et suurim väljakutse on kirjutiste kvaliteedi ja kvantiteedi tasakaalustamine.
Umbes samal ajal kuulutas eesti.org.au välja, et otsib kaastöölisi ja juhatuse liikmeid. Kristel on kirjutanud uudiskirjale aprillist 2024.a. saadik, siis saadeti seda välja kui Estonians in Australia. HEIA nimi võeti tänavu juunis. Ta võttis ameti üle endiselt peatoimetajalt Johanna Riversilt, kes töötab nüüd Eestis Global Estoniani juures. HEIA juhtkonnas on kolm aktiivset vabatahtlikku: Kristi Barrow Sydneyst, Mark Narustrang Perthist ja Kristel. Tööd teadagi palju, aga kirjutamine toob ohtralt rõõmu, loomisvabadus on täiesti olemas.
Esitasin küsimuse – kuidas võrdleb ta sealset igapäevast kodumaisega? Vastus oli teatud määral oodatud. Kui aus olla, ega see Eesti ja Austraalia igapäevaelu palju erinegi. Üheks vaheks on aga see, et teadustöö valdkonnas on Austraalias võimalusi palju rohkem. Töö nõuab muidugi enamuse päevast, vaba aeg on suunatud HEIAle ja MES-ile. Kuigi palmipuid Eestis ei ole, leidis Kristel lõpuks Austraalias üles koha, kus kasvavad kuused, kased ja kadakad. Elabki nüüd Melbourne’i külje all Williamstownis, mis on natuke Eesti näoga.
Viimase küsimuse esitasin HEIA lugejaskonna kohta. Kuidas kirjeldada keskmist lugejat? Kuna uudiskiri on ingliskeelne, siis võib arvata, et on just nooremale põlvkonnale, segaabieludest võrsunutele suunatud. Vastus oli aus – toimetus ei tea, kes see „keskmine lugeja“ on. Arvud, kes uudiskirja tellivad ja loevad, on teada. Aga täpsemat statistikat pole tehtud. Teadlane, kes Kristelis niheleb, tahaks teada küll ja peab heaks ideeks viia läbi lugejate küsitlus. Kuid seda pole veel HEIA juhatusega arutatud, tuleb ka mõtelda, kuidas sellist ajastada. Lugemisstatisikat jälgitakse põnevusega ning tuntakse rõõmu, kui lugejad kirjutavad, teatades, et HEIA neile meeldib.
Photo gallery
Olen Kristeliga kirjavahetuses tabanud soone, mida soovisin Eesti Elu lugejatega jagada. Kristel kirjutab tõepoolest huvitavalt, siiralt ja keskendub olulisele, sellele, mis eestlasi kõikjal peaks huvitama. Jagasin temaga oma kadunud ämma lähenemist paguluses ilmunud ajalehti lugedes. Ämm ei raatsinud kunagi, kui post oli ajalehe kohale toonud, seda ühekorraga läbi lugeda. Vaatas alul surmakuulutused läbi, siis heitis pilgu fotomaterjalile. Artikleid luges mitu päeva, et oleks midagi oodata. Ka ristsõnade lahendamine oli edasilükatud mõnu. Mina näen seda kui kommikarbi avamist. Kohe ei tohi seda tühjaks süüa. Peab ikka homseks, ülehomseks ka šokolaadi olema.
Kui HEIA epostkasti jõuab, teen ämmale järele. Vaatan pealkirja(d) üle, ootan rahulikku hetke, et lugeda. Soovitan liituda uudiskirja lugejatega, seda saab hõlpsalt teha, HEIA lõpus on sinine kastikene Subscribe. Klõps hiirega – ja ongi tehtud. Julgen ette lubada, et loete Kristel Alla artikleid suure mõnuga.
TÕNU NAELAPEA
