„Imestan tõsiselt, et pikk ja keeruline elu mind maha pole murdnud ning ma ikka positiivne ja rõõmsameelne olen,“ rääkis 88-aastane Kalju Reesalu 2012. aastal Göteborgis ja tegi silma. Aga mitte meelega, lihtsalt silmanärv tegutses tal juba noorest põlvest saati omapäi. Ja see pilgutus tegi Kalju kuidagi omaseks. Kaljuga oli mõnus vestelda, õigemini kuulata, sest jutt ja naljad ning neid pikkivad sarvilised, sekka värvikamgi, jooksid tal kui sulavesi. Ning mida oli see mees kogenud!
Tegelikult oli tal toona muret küll. Esimese abikaasa ja seejärel mitme elukaaslase järel võttis Kalju vanas eas endast 15 aastat noorema rootslannast arstiõe, et kena inimene ja pealegi hooldab Kaljut, kui too põduraks jääb. Nüüd aga lugu selline, et Kaljul tervis kui raudnael ja hoopis naine raske insuldiga haiglas ning Kaljul hooldajatee ees. Kõik äridki ei jooksnud tal parajasti jutti mööda – Pärnus üritas Reesalu sadamat majandada, aga üks kurikuulus Eesti ärimees pani ilmselt ausamale rootsieestlasele jala ette.
Kalju sõjaseiklused algasid Tallinnas Inglise kolledžis, kust 1942.a suvel viimase klassi poisse Saksamaale ohvitseride kooli taheti viia. Kaljule see mõte ei meeldinud, tema putkas üle lahe ja läks ühe esimese eestlasest vabatahtlikuna Soome väkke.
Kalju oli Loksa poiss. Kaupmehe perest, sealt vist ka ta ärivaim. Igatahes suutis ta sõja lõpus Rootsi pagenuna kiiresti inseneriks õppida, maju ehitada ja Göteborgi esimese erakätes tööstusküla rajada. Samasuguse tegi ta pool sajandit hiljem taasiseseisvunud Eestis Pärnusse, mõlemad külad töötavad tänaseni. Kalju Reesalu omas reederina kaubalaevu, mis käisid Eestiski, tal olid võidusõiduhobused, Hispaanias restoran ja ööklubi, kodud Göteborgis, Pärnus ja Hispaanias. Aga äri kõrval oli ta Rootsi Eesti ühiskonnas hinnatud pillimees ja pikki aastaid Göteborgi Eesti Maja eestvedajaid. Haaret sel 2015. aastal lahkunud mehel, kes olevat uue idee puhul arutanud mitte seda, kui palju ta võita võiks, vaid hoopis seda, paljuga oleks nõus alt minema, ikka oli.
Kalju sõjaseiklused algasid Tallinnas Inglise kolledžis, kust 1942.a suvel viimase klassi poisse Saksamaale ohvitseride kooli taheti viia. Kaljule see mõte ei meeldinud, tema putkas üle lahe ja läks ühe esimese eestlasest vabatahtlikuna Soome väkke.
„Esialgu Terijokil rinne seisis. Ma mängisin teinekord pilli ja venelased tantsisid selle järgi teisel pool jõge. Aga kui üks meie poiss ettevaatamatult asjale läks, lasi snaiper ta maha,“ meenutas Kalju.
Pool aastat teenitud, sai Reesalu puhkust. Tuli koju ja pani äri käima, vedades eestlasi paatidega Soome. Saksa leitnandi varastatud vorm seljas ja püstolkuulipilduja süles, sõitis kolm kuud veoautoga Käsmu ja Tallinna vahet. Arvab, et suutis oma 200-300 inimest Soome aidata. Risk vahele jääda ja Saksa „ketikoerte“ poolt isegi kohapeal maha lastud saada oli ülisuur ja ükskord kellegi kaebuse peale Reesalu kinni võetigi.
„Patarei vanglas kuulsin, et relva omamise eest antakse kümme aastat, inimeste Soome smugeldamise eest tõenäoliselt surmanuhtlus. Ju olingi surmalaps, sest anti ülesanne, millest hiljem rääkida ei saa, nimelt vanglas pooduid alla võtma, lahti riietama ja käruga surnukuuri viima. Esimeste puhul oksendasin, hiljem harjusin ära. Aga meeles on kaks imeilusat 19-aastast tüdrukut, kes kellegi varjamise eest hukati.“
1944. aasta hilissuvel, kui venelane juba lähedal, oli Patareis vangidega valik, kas maha lasta või lahti lasta. Reesalu ja kaks kongikaaslast suutsid kinga sisse peidetud tsaari kuldrahaga ära osta ühe eestlasest valvuri, kes tegi neile köögiukse tänavale lahti ja ütles – poisid, jookske nüüd! Ise keeldus kaasa tulemast, tahtis vange välja lastes veel teenida. Kas jäi selle juures ise ellu, tahtnuks Kalju Reesalu vanuigigi teada.
Poisid võtsid suuna Saaremaale, lootes venelastest kaugemale saada ja saarelt mingi põgenemisvõimaluse leida. Kusagilt tallist rekvireeriti hobune ja vanker, aga peagi selgus, et selles tohuvabohus nad Saaremaale küll ei pääse. Hobune ja vanker kingiti ühte Läänemaa tallu öömaja ja kosti eest ära… ning sel ajal läks rinne neist mööda.
„Olime äkki venelaste poolel. Hämmastavalt kiiresti pandi rongid käima ja me sõitsime Tallinna. Piletit ei küsinud keegi, samuti seda, kes meie oleme. Aga meie peas oli ikka vaid üks mõte – minema!“
Poisid passisid võimalusi, mis hakkasid tasapisi võimatusteks muutuma, kui äkki 1944. aasta oktoobri alguses tuli Soomest Viimsi randa suur mootorpaat eesti meestega. Ütlesid, et tulid admiral Pitkat otsima. Käisid kusagil, otsisid, tulid tagasi, rääkisid, et ei leidnud, ja valmistusid tagasi Soome sõitma.
„Me leidsime, et kui pääseda tahame, peame resoluutsed olema. Ei mäleta, kas seal ka ähvardamiseks või relvade näitamiseks läks, aga meie sõnum oli selge – me tuleme kaasa, ja kui ei saa meie, ei sõida teie ka. Rinne oli küll möödas, aga Vene piirivalvet veel ei olnud ja segadus randades suur,“ rääkis Reesalu.
“Mina veetsin alates seitsmekümnendatest kõik vana-aasta lõpud Eestis ja ema käis mul Göteborgis paar korda pikemalt külas. Ostsin talle Tallinna korteri ja kutsusin Rootsi elama, aga ta ei tahtnud Eestit, mu õde ega õelapsi jätta.“
(Kalju Reesalu)
Soomes läks Kalju tagasi oma väeossa, kust ta puhkusele lasti ja üleveoäri pärast Patareisse surma ootama kukkus, aga sattus nii-öelda vihma käest räästa alla. Nimelt kehtis juba venelastega lepe, et soomlased annavad nende armees olnud eesti poisid, niinimetatud soomepoisid, venelastele tagasi.
„Soome relvavennad ei tahtnud sellest kuuldagi, andsid hoopis mulle raha ja saatsid sinna, kus Rootsi ülesõidu oodati. Kui Rootsi sain, istusin mingi aja koos 300 mehe ja naisega laagris aedade vahel, aga siis selgus, et kuigi olin sõdur, mind Soome tagasi ei saadeta ja peagi olin vabana metsatööl.
Kodustest ei teadnud ma midagi. Isa oli selleks ajaks kui kulak ja külakurnaja juba kolm aastat külmal maal. Aga ta oli osav ja hakkaja, suurema osa ajast Vene-Hiina piiri lähedal vangilaagri suure õmblustöökoja šeff, elas päris hästi. Töölised olid tal sakslastest sõjavangid. Isa oli Siberis üle kümne aasta, jõudis küll kodumaale tagasi, aga siis jäi tal elupäevi veel vaid viieks aastaks. Isa ma enam ei näinudki, aga ema elas üheksakümneseks. Mina veetsin alates seitsmekümnendatest kõik vana-aasta lõpud Eestis ja ema käis mul Göteborgis paar korda pikemalt külas. Ostsin talle Tallinna korteri ja kutsusin Rootsi elama, aga ta ei tahtnud Eestit, mu õde ega õelapsi jätta.“
1944. aastal metsatöödel alustanud Kalju Reesalu jätkas Boråsi lähedal vabrikutööl ja sai seal eestlaste üritustel koos president Pätsi vennapoja Ilmar Pätsiga hinnatud pillimeheks. Boråsist kolis Kalju Göteborgi, kus tegi pooleldi juhuse läbi otsuse, mida peab oma elu parimaks.
„Jäin ükskord tänaval vaatama, kuidas üks mees aknaraami paika sobitab. Mees oli vilunud, iga liigutus oli profi oma ja see oli nii vahva. Seisin seal ja mõtlesin, et oskaks mina ka nii! Juba järgmisel päeval olin Göteborgi linnavalitsuses ja rääkisin, et tahan ehitajaks õppida!“
Vaimustusest sai õpituhin, ettenähtud nelja aasta asemel õppis Kalju Reesalu ehitusinseneriks kahega. Lõi igal oma ehitusel ise käed külge, oli puhas praktik.
„Kui minu tellimusel mehed midagi ehitasid, siis mind ei saanud petta, et tööaega, naelu ja torusid kulus rohkem. Ma olin kogu aeg juures, seisin selja taga, nägin ise ehitaja olles kõike. Mis aga selle juures väga imelik – ma pole kunagi ehitajatega tülli läinud, kuigi sellele juures olemisele võinuks ju viltu vaadata. Tore, et kodueestlasedki mind kunagi ei võõrastanud.“
Kalju silm pilgub, tahtmatult muidugi, kui ta räägib, kuidas vastselt taasiseseisvunud Eestisse äripartnereid otsima läks. Kaasas muuhulgas kast viskitki ja see aitas leida mehi, kellega asutati Pärnu pikaajalisemaid ja mitmekülgsemaid kinnisvaraarendajaid Reldor.
*
Kalju Reesalu sõjateest, Eestist põgenemisest, uuel kodumaal jalgele tõusmisest ning Kodu- ja Välis-Eesti kogukondadesse panustamisest kirjutati pikemalt Tiit Lääne ja Enn Halliku 2012-2018 avaldatud raamatusarja ,,Meritsi maailma“ esimeses köites „Kõnnin või merre“.
