Mäletan kunagise Tartu ratsarügemendi ülema major J. Aia sõbralt kuuldud Taara kasarmu ohvitseri lugu, kes leidis põrandalt tikuotsa ja kamandas kahel sõduril tuua kanderaam ja see ennekuulmatu risu ära viia, sest kord meie sõjaväes oli tasemel! Nüüd aga asja juurde.
Üleminekul uuele kalendrile nihkus Eesti Vabadussõja partisanide väejuhi Julius Kuperjanovi sünnipäev mihklipäevalt, 29. septembrilt Aldo nimepäevale, 11. oktoobrile. Teatmeteosed seovad selle päeva kangelaste ja tarkade inimestega, mis sobib igati Julius Kuperjanoviga. Eesti taasiseseisvumise järel käivad aastaid tema kalmul Tartu Raadi kalmistul J. Kuperjanovi Seltsi, Tartumaa Vabadusvõitlejate Liidu, Petserimaa Suveülikooli jt ühenduste liikmed ja rahvuslikult mõtlevad inimesed. Nii oli ka sel laupäeval, 11. oktoobril.
Lähiminevikus toimus Raadil aastaid igal aldopäeval harras vaimulik teenistus Kuperjanovi jalaväepataljoni kaplani ja ajateenijate osavõtul. Rahvas nägi sõjameeste mundreid, käsklusi ja rivistust. Punavõim korraldas asja nii, et Eesti sõjaväest ei jäänud pooleks sajandiks midagi järele ja seda kõike oli siis uhke jälgida. See on aga juba aastaid unustusse vajunud komme – ajad on keerulised ja kuperjanovlastel pole aega teenistusväliseid ülesandeid täita – ajutine kontrolljoon vajab tähelepanu ja Nursipalu harjutusväli kasutamist.
Paistab nii, et teda kartis punavõim eriliselt – pea kõigist Eesti Vabadussõja mälestusmärkidest said Eestimaa Kommunistliku Partei vandaalid jagu, aga mitte Jaan Koorti meistriteosest J. Kuperjanovi haual!
Julius Kuperjanov (1894–1919) on Eesti sõjaajaloo suurkuju, kes on meie ühiskonda mõjutanud nii väejuhina, relv käes kui manalamehena. Paistab nii, et teda kartis punavõim eriliselt – pea kõigist Eesti Vabadussõja mälestusmärkidest said Eestimaa Kommunistliku Partei vandaalid jagu, aga mitte Jaan Koorti meistriteosest J. Kuperjanovi haual!
On lähenemas koolivaheaeg ja äkki mõni ajaloohuviline õpilane küsib, mida lugeda, et teada saada, kuidas me sadakond aastat tagasi võitsime kätte vabaduse ja võõrvallutajad oma maalt välja kihutasime? Ajalooraamatud on paksud ja neid on väsitav lugeda, aga ilukirjandus on pisut kergem. Kui te juba lugenud pole, võtke või tellige suuremast raamatukogust Albert Kivikase väärtteos „Nimed marmortahvlil“. See on karm romaan sellest, kuidas Eesti Vabadussõjas võitles üks Tartu gümnaasiumi poisteklass, kuna oldi arvamusel, et teisiti neil ja Eestil tulevikku pole. See raamat on ühtlasi ajalooõpik, mis kirjeldab sõjategevust moel, mida teadusraamatud ei tee (äkki õnnestub mõnel usinamal leida koguni järelvaatamiseks Elmo Nüganeni samanimeline film).
Tänusõnad kõigile, kes J. Kuperjanovi isikut kalliks peavad ja austavad oma osavõtuga tema mälestusüritusi! Tänavu 11. oktoobril täitus Julius Kuperjanovi hauamonumendi avamisest 100 aastat.
