Tema sõnum oli lihtne, aga ebamugav: maailm ei liigu enam Euroopa normatiivsete eelduste järgi. Ning kui Euroopa ei kohane, kohandatakse teda.
Kallase kõneviis erines märgatavalt sellest diplomaatilisest keelekasutusest, millega Euroopa oli harjunud veel kümme aastat tagasi. Ta ei rääkinud enam „soodsatest arengutest“ või „ettevaatlikust optimismist“, vaid riskidest, kuludest ja vastutusest. See ei olnud juhuslik stiilimuutus – see on ajastu vahetus.
Struktuurne nihe, mitte ajutine kriis
Pressikonverentsi keskne mõiste oli struktuurne nihe. See ei tähenda mööduvat pinget ega järjekordset geopoliitilist tsüklit, vaid püsivat muutust maailmas, kus Ameerika Ühendriigid ei ole enam automaatselt Euroopa julgeoleku keskpunkt. See ei tähenda liitlassuhte lõppu, kuid see tähendab, et Euroopa ei saa enam ehitada oma turvalisust eeldusele, et keegi teine alati esimesena reageerib.
Euroopa harjumus elada geopoliitilises mugavustsoonis – odav energia, piiratud kaitsekulutused ja usk reeglitel põhinevasse maailmakorda – on saanud lõpliku löögi. Reeglid kehtivad vaid siis, kui keegi on valmis neid jõuga kaitsma. Ja seni on Euroopa seda vastutust liiga sageli edasi lükanud.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
