Kogu jant algas sellest, et jõululauba ommuku parkisin kere kõvasti täis ja esiotsa oli peris ea olla. Aga siis äkiste tuli kemmergu poolt telegramm soovitusega, et ilmugu ma kohale ja üsna kähkusti. No eks ma siis antsin karkudele valu, istusin troonile ja tõmmasin pooleldi seedimata prekkvestile vee peale. Kergem akkas jusku küll, aga kui tiivanilt ülesse upitada proovisin, siis vot kark ei kandnud. Süia kah ei taht, õhtased vorstid pugis Kata üksipäini. Ütlesin, et võtku minu eest kärakat kah, ma õikan nurgast proosit. Tuhka ta võttis, ta pole terve meie pika abielu jooksul minu sõna kuuland.
Nõnda ma siis virelesin pühad läbi nigu Lutsu Oskari tegelane Karl Martin Uhuu oma külmetusega. Uhuu oli noorem mees, proovis ennast viinaga praavitada, aga pidi ikke lõpuks tohtri kutsuma. Minu organismus vägijookisi ei talund. Pidasin vastse aastani vasta ja siis lasin end tohtri manu sõidutada. Kuripatt, ei lastud enam kodugi. Õkva aigemajasse, et südamele tulevat peissmeiker panna. Ega minust vasta akkajat ei old, pangu mis tahavad. Küll ma pärast välja uurin, mis nad tegid, ja reageerin vastavalt.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
