Vaadake pääliskirja. Mina, ku üldiselt viisakas ineme teretan oma patseeringutel neid, kes vastassuunas liiguvad. Vahel jõuab teine ette, soovib ääd ommukut või päiva enne mind. No siis vastan samaga. Mõni tuttav aga peatub, tahab pisut vestelda maast ja ilmast. Isegi tervisest, kuigi see põle nende asi kudas mu käbarad käivad. Ning sealt siis see väljendus, mis kõlab neile, ku põle eriti viga.
Neid väänamisi veelgi, mida naudin. Paljud pärinevad ajast, ku olin noorem, kohanesin keelega. Nagu paljud pagulased, kippusin neid ingliskeelseid sõnu hääldama emakeele reeglite järgi - a on alati a, mitte ä. Küll narriti mind metsas töösemude poolt, ku ma meelega palusin kokalt applepiet, mette äpplepaid. Lollitelefoni ajastul on, muideks, need äppid ju olulised, isegi kui kirjakeeles on nad appid. No kutsu vaid appi, kui tahad äppi maha laadida.
Sellisteks tegudeks on mul olemas noorsand. Minusugune mastodon – see ju väljasurenud elevantlane – vajab toda seadet peamiselt vaid kõnõtraadi vunktsiooni tõttu. Äbi tunnistada, aga mõni äpp kulub marjaks ära küll.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
