Pühapäeval, 14. juunil mälestavad Balti riikide suursaadikud ja esindajad 1941. aasta juuniküüditamise ohvreid Ottawas Tribute to Liberty Memorial to Victims of Communism juures. Asetakse pärgi ning Leedu kogukonna liikmed Ottawas esitlevad Leedust küüditatute nimesid.
14. juuni on Eestis ametlik üleriigiline leinapüha ja lipupäev, mil Eesti lipp heisatakse kõikidel riigi ja valitsuse hoonetel. Mälestus sellest traagilisest päevast ning 1949. märtsiküüditamisest jääb eestlaste kollektiivsesse mällu igaveseks. Seda mälu hoitakse mälestuspäevade tähistamisega ja isiklike lugude edasi kandmisega põlvest põlve.
Mäletamine on osa rahva kaitsetahtest, mille kaudu hoiame elus ajalugu ja rahvuslikku sidet. Eesti mõtteloo kandja ja luuletaja Hando Runnel on kirjutanud: „Rahvaid koheldakse rahvusvahelistes jõukoridorides selle järgi, kas nad on ajalooga või ajaloota rahvad. Ajaloota rahvad jäetakse ripakile ja nende saatuseks kuulutatakse ärakadumine. Ajaloolise vaateviisi halvamine on kõikide võõr- ja väärvõimude esimene hool. Ajaloolisus on aja ja ajaloo kohtlemine ülima ühisomandina.“
Ajaloo ja kultuuripärandi sihilikku kustutamist oli näha nõukogude okupatsiooni ajal Eestis ja tänapäeval Putini Venemaa jõhkras sõjas Ukraina vastu. Venemaa propaganda tugineb ideoloogilistele manifestidele väites, et Ukrainal puudub seaduslik ajalooline õigus iseseisvale riiklusele ja sunnib okupeeritud piirkondade elanikke „venelastena“ identifitseerima. Vene väed on hävitanud või kahjustanud sadu ajaloolisi kirikuid, teatreid ja monumente. Rüüstatakse muuseume ja ajaloolisi esemeid. Sihitakse kohalikke raamatukogusid, et hävitada ukrainakeelseid raamatuid. Okupeeritud piirkondades on Vene võimud ära keelanud Ukraina õppekavad ja asendanud neid Kremli poolt heakskiidetud õpikutega. Kümned tuhanded Ukraina lapsed on küüditatud Venemaa laagritesse, kus tehakse ajupesu eesmärgiga kustutada nende kultuurimälu.
Eesti rahvale on selline Venemaa tegutsemisviis tuttav. 14. juuni 1941 ööpäeval nõukogude võimud ladusid 10,000 – 11,000 eesti meest, naist ja last rongivagunitesse ja küüditasid nad vangilaagritesse ja kolooniatesse Nõukogude Liidus. Enamik neist suri 1941-44 aastate vahemikus.
Eesti rahva ajalugu ja mälu on ühispärand, millest meil on kohustus rääkida. Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja, Eesti endine peaminister Kaja Kallas räägib tihti oma perekonnast, kus tema ema 6-kuuse lapsena ning vanavanemad küüditati Siberisse 1949. aasta märtsikuu küüditamise laines.
Seda vähem me teame, seda vähem me räägime, seda rohkem me unustame.
Ei iial unusta.
