Eestis on moodi läinud teha etendusi manalasse läinud tuntud kultuuritegelastest. Sedapuhku siis hiljuti meie seast lahkunud helilooja Urmas Sisaskist. Reeda Tootsi lavastus „Ood armastusele. Urmas Sisaski lugu“ on igati õnnestunud ja seda eelkõige tänu Urmas Sisaski osatäitjale Christopher Rajaveerile. Ilma liialdamata võib öelda, et see oli ümberkehastumise meistriklass. Õnnestumisele aitas suuresti kaasa ka NUKU-koor, kes esitas Urmas Sisaski koorimuusikat ja seda lavastaja Reeda Tootsi enda juhatusel.
Omapärase mõttemaailmaga Urmas Sisaskist on maha jäänud kaks päevaraamatut - üks, milles ta kirjutas üles oma igapäevased üleelamised ning teine, mida võib nimetada unenägude päevikuks. Urmas oli maalaps ja nõukogudeaegne külaelu polnud just meelakkumine. Pinget lisas seegi, et lapsepõlve metsad lausa kubisesid vene sõjaväelastest. Iga seene kohta tuli vähemalt kaks venelast nagu Urmas naljatles. Tänu kasuisa Heinole (näitleja Miika Pihlak) osteti Urmasele tiibklaver Becker, mis muutis ta saatust totaalselt. Maja remondi tõttu tõsteti klaver õue ja seal, selge tähistaeva all, kirjutas Urmas 14-aastaselt oma esimese klaveripala, mis oli inspireeritud W-tähe kujulisest tähtkujust Cassiopeia. Astronoomiast vaimustunud nooruk otsustas siis kõikidele tähtedele ja tähekujudele muusikat kirjutama hakata. Kokku sai klaveripalu 88, neist viimane oli Põhjakroon, mis pühendatud heale sõbrale ja mõttekaaslasele Mikk Sarvele. Kasuisa kõrval oli Urmasele oluliseks moraalseks toeks vanaema, kes veidrikust maapoisi oma hõlma alla võttis ja temaga koos tähistaevast imetles ning maailma asju arutas.
