Pauluse võrdpilt on ootamatu. Aednik otsib ju ikka metsikust juurest tugevust ja väärisoksast vilja. Paulus pöörab tavapärase pahupidi: metsõlipuu oks poogitakse väärisõlipuu külge. Apostli sõnutsi „loomuvastaselt“ (παρὰ φύσιν – para physin). (Rm 11:24) Nii hakkab võõras oks elama võõra puu juurest.
Rahvaste hulgast Kristusega liidetud ei kuulunud sünni poolest Iisraeli rahva hulka. Paulus kujutabki endisi paganaid metsõlipuu okstena, kes poogitakse puusse, mille juur ulatub patriarhidele antud tõotuseni. Nii saavad nad osa pärandist, mis oli olemas ammu enne neid.
Just seepärast hoiatab Paulus rahvaste hulgast tulnud kristlasi kiitlemise eest: „Sina ei kanna juurt, vaid juur kannab sind.“ (Rm 11:18) Ja veel teravamalt: „Ära ole ülbe, vaid karda.“ (Rm 11:20)
Mõned loomulikud oksad olid aga murdunud. Murdumise põhjuseks nimetab Paulus uskmatust – ἀπιστία (apistia). (Rm 11:20) Ta ei kõnele kogu oma rahva uskmatusest: tema ise ja Kristuse esimesed jüngrid olid ju juudid. Murdunud okstena peab ta silmas neid oma rahva liikmeid, kes Jeesust Messiaks ei tunnistanud.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
