Vaat mõnel noid on. Aina käivad reisimas. On ju valikuid palju, eriti seenior sitaseentele mõeldud kruiisid. Kut Doonaul ega Siberi lähistel, no Alaska ju põle sealt kaugel õõtsuda ma ep soovi. Pääle selle tuleb ju kaugesse sadamalinna lennata. Lennukiga reisimine on selline maapealne nuhtlus, millist vist ainult peeltsepub või teised põrgulised oskasid välja mõelda. Ma ep mõtle siin õhus olekut. Vaid sinna jõudmist. Ja siis maandumist. Lennuväljad, passikontrollid ja immigratsioonipunktid on juba veerand sajandit olnud talumatud. Jah, varsti on nii palju aastaid mööda lännu sellest, ku terroristid sootult reisimist muutsid.
Mu viimane ülemerereis oligi enne seda ajastut. Võtsime temakesega ette 1999.a. laulupeol käigu. Iga eestlane, elukohale vaatmata, peaks kord elus kas seal laulma või kuulajaskonnas kaasa elama.
No perast seda ku inemesi voonakestena asuti kamandama sabas seisma tunde ja tunde, piirivalve häbematusi alla neelama (ja selle lõbu eest maksma kallist raha!) jäi üle vaid terasruunaga vahelduse otsimine. Kut ku too toonalt sinna Valge Maja pukki valiti – no ep soovi inämp jänkidemaale roolida.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
