Koht ei määra alati kuuluvust. Kuid soov olla ennastmäärav on loomulik. Kui okepeeritud Eesti oli osa N. Liidust, siis sinna ta küll ei kuulunud. Alberta kuulub Kanadasse ja provintsi pole vallutatud, vaid (meessoost, ka mitte pärismaalastest) valijate soovil võetud konföderatsiooni vastu.
19. oktoobril viidi läbi Albertas referendum ehk rahvahääletus. Vist pole Vahtralehemaal inimest, kes ei teaks, et populistide nõudmise tõttu esitati küsimus – kas korraldada siduvat referendumit, mis otsustaks seda, kas provints jääks Kanada konföderatsiooni koosseisu kõikide kohustuste ja eelistega või alustaks lahkumisprotsessi iseseisva riigi loomise nimel. Viimane on muidugi absurdum, ajalugu kinnitab, et riiki ei saa vaid sõnadega luua. Riike on kahjuks ainult mõõga ja leegiga loodud, ülevõetud territooriumid, teise võimu all, ei ole põlisrahvaste heaolust huvitatud. Ainult maapõuevaradest ja rahast ei piisa.
Albertalased hääletasid kindlalt tulevase referendumi vastu. 76% ei olnud sellega nõus. Kuid valijatele esitati üheksa lisaküsimust, mis olid nii keerukalt sõnastatud, et isegi kõrgharidusega politoloogid võinuks hätta jääda selgust otsides. Et mida siin küsitakse. Sõnastus, eriti juriidiline on ju poliitikas olulise tähtsusega. Paljud meist ei saa aru, mida tähendab notwithstanding clause. Mille taha Kanada poliitikud tihti poevad. Otseses tõlkes tähendab see millelegi vaatamata klauslit. Kuid kas see ei tähenda täispildi puudumist? Osalist esitust?
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
