Sel kevadel lahkunud endine poliitik ja ühiskonnategelane Vootele Hansen kirjutas ajalehes Eesti Kirik: ,,Tagantjärele ma ei oska öelda, mis viis partei poolt valitud inimesed taolisi otsuseid vastu võtma… Ma ei tea, kuidas Looja tahe rahvaste elus teoks saab, kuid äraarvamatud on need teed ning muutused tulevad vargsi ja märkamatult nagu varas hästi valvatud majja.“
Samal kuupäeval mälestatakse Eesti kristliku rahvakooli rajaja Bengt Gottfried Forseliuse lahkumist 1688. aastal. Forselius asutas kooli, kus koolitati õpetajaid ja tema õpilased asutasid koole mitmetes kihelkondades. Lugema ja kirjutama õppinud poisil oli võimalus asuda teenima Rootsi sõjaväes või saada köstriks ja koolmeistriks.
Nii suveräänsusdeklaratsioon kui Forseliuse tegevus olid suunatud tulevikku. Selles oli millegi uue ja parema ihalus. Vahel süüdistatakse kristlasi eskapismis – oleviku murede eest põgenetakse tulevikku. Lauldakse taeva laule ja kuulatakse jutlusi tulevasest õndsusest taevas. Eks see olegi meie valik, kuhu vaatame ja millele keskendume, aga ühel või teisel moel põgeneme me sarnasel moel kõik. Me kõik püüdleme millegi parema, puhtama, selgema, väärtuslikuma ja õnnestavama poole. Me ei tee seda vaid ühel juhul – kui me ei tea, et midagi paremat üldse on olemas.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
