Äsjasest eestlaste suurpeost on nüüd möödunud juba peaaegu nädal, aga vaimustus sellest pole vaibunud. Loodetavasti pole see vaimustus nagu peoriie, mis argipäevas ära kulub, vaid midagi palju enamat ja vastupidavamat.
Ühise arvamuse kohaselt pole nii harmoonilist, terviklikku ning emotsionaalset laulu- ja tantsupidu kunagi varem olnud. Peojuhtide töö, fantastilised ideed ja talent väärivad sügavaimat imetlust. Siiski – olgu juhid kuitahes andekad, põrmustaks esinejate passiivsus ja ükskõiksus nende parimadki püüdlused. Aga ei! Eestlased valmistuvad nurisemata aastaid oma lühikeseks, vaid 3-päevaseks suurpeoks. Ka nüüd, kui Eesti on vaba ja pole vaja enam protesti okupatsioonivõimude vastu demonstreerida. Meie rahvas on elujõuline ning hääbumisest pole mingit märki.
Tiina Jõgeda küsib viimases nädalalehes Eesti Ekspress, kas väljasurev rahvas tärgeldaks öö läbi oma rahvarõivaste käiseid ja põllesid? Võrrelnud meie rahvast perekonnaga, kirjutab Jõgeda: “Globaalses maailmas on Eesti just selline perekond, laulupidu aga püha, mida võõrad seitsme maa ja mere tagant võivad imetlema tulla, kuid lõplikult aru nad toimuvast ei saa ega pole vajagi.”
Siiski pole laulupidu ju mingi kiivalt kaitstud sisemine ja kitsas riitus. Sellest kutsutakse osa saama kõiki huvilisi. Muidugi tullakse kutsumatagi. Tallinnas viibis arvukalt välisreportereid ja prominente, teiste seas ka ema poolt eesti juurtega Kanada poliitik Peter Van Loan.
Laulupidu kui rahvapidu pakub suurepärase võimaluse Eesti rahvuslikkuse väljendamiseks, ühiseks hingamiseks, oma ajalukku ja kultuuripärandisse süüvimiseks. Laulupeol lauldakse laule, mida laulsid meie esivanemad. Kui nendele liita kaasaegseid laule, tekibki eriline põlvkondi ühendav fenomen, kus rahvuslikkuse tõrvik ulatatakse järgmisele generatsioonile.
Üks tuttav näitas mulle kunagi oma hoolega hoitud vana-vanaema rahvarõivaid, mida on laulupidudel kandnud nende perekonna nelja põlvkonna esindajad. Imetlesin selle pluusi ja põlle ajaloolisi tikandeid … Just nii säilitatakse Eesti etnograafilist kultuuripärandit.
Hoolimata ajatuulte ja -tormide puudutustest ja vintsutustest on meie rahvas just laulu kaudu ülejäänud maailmale tõestanud oma ühtekuuluvustunnet. Osalenuile jääb aga unustamatu elamus. Nagu tõdeb Heinz Valk, annab laulupidu meile väge edasi elada.
10 aastat tagasi UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud laulu- ja tantsupidu ei muutu kunagi mingiks anakronismiks, see on elus traditsioon ja meie rahvusliku identiteedi oluline tunnusjoon. Iga põlvkond jätab laulu- ja tantsupeole oma jälje, millest ajapikku kujunevad uued traditsioonid.
Elle Puusaag
