Subscribe Menu

Lootus, usk ja strateegia

Eesti jaoks on Ukraina sõja õppetund ühemõtteline: oma julgeolekut ei tohi rajada lootusele. Mitte lootusele, et kriisi puhkedes leidub kusagil piisavalt vabu rakette, piisavalt vabu brigaade ja piisavalt kiireid poliitilisi otsuseid. Ning mitte ka usule, et kunagine NATO peamine tugisammas, USA, rakendab lepingu viiendat artiklit.

Lootus on inimlik ja vajalik tunne, kuid see ei ole kaitseplaan. Lootus ei peata tankikolonni, ei kata linna kohal taevast ega täida tühja laskemoonaladu. Ameerika riigiisa Benjamin Franklin hoiatas: „See, kes elab lootusest, sureb nälga.“

Tänapäeval korratakse sageli Rooma sõjateoreetiku Vegetiuse kuulsat mõtet: „Kes ihkab rahu, valmistugu sõjaks.“ Ukraina sõda on sundinud meid mõistma, mida see tegelikult tähendab. See tähendab tehaseid, mis töötavad. Ladusid, mis on täis. Raudteid, sadamaid ja teid, mis toimivad ka kriisi ajal. Otsuseid, mis on tehtud enne, kui esimene rakett langeb.

Olulised õppetunnid

Ukraina on pidanud vastu olukorras, kus teda ründas viis korda suurem riik. Sellest ei tohi teha lihtsustatud järeldust, et agressor võib olla nõrgem kui kardetakse. Õige järeldus on, et Ukraina pidas vastu sellepärast, et rahval oli tahe võidelda, riigil oli võime end kokku võtta ja abi, ehkki sageli hilinenult ning ebapiisavalt, lõpuks saabus.

Become a subscriber to continue reading!

Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.

Starting from $2.30 per week.

Go to Subscription Plans

Read more